Otseloomulikult ei jõudnud ma Marokosse nii nagu plaanitud. Kas miski üldse lähebki nii nagu plaanitud?
Marokosse ma jõudsin, sellega nagu probleeme ei tekkinudki, probleemid algasid peale maandumist...Isegi passikontrollis veel probleeme polnud, selle üle imestasin, tavaliselt tehakse ikka nägusid, kui blond eurooplanna(üksi) üritab riiki sisenda ja uuritakse ja puuritakse viimseni, et mis asja ma siia tegema siiski tulin. Sel korral sattus ametnikus olema üks kena noormees ja tema ei küsinud minult ühtegi küsimust, täitis mõned ankeedid ja lõi templi passi ning voila, olin ametlikult Marokos. Sain oma pagasi kätte ja väljudes ootas mind üllatus, mitte minu kallim polnud mulle vastu tulnud, vaid minu jaoks täiesti võõras mees seisis seal minu nimesildiga...Läksin tema juurde, ütlesin, et olen see, keda ta ootab. Loomulikult ta inglise keelt ei rääkinud. Temaga sõitsin siis kuhugi, vahelpeal jõudis minus kasvada üsna suur paanika, sest minu saksa võrk ei suutnud Marokos võrku leida ja seega ei olnud ma võimeline Zak’ile helistama, ka juht ei saanud aru, mis ma tahan(st ilmselgelt ta Zak’i ei teadnud, vaid oli palgatud mingi vahendaja kaudu). Lõpuks jõudsime esimesse sihtkohta, minu jaoks täiesti võõras eramaja hoov ja mõtlesin, et noo nii, siin mind nüüd prostituudis müüakse ja asi ants. Siiski tuli mulle vastu üks ääretult kena naisterahvas, kes inglise keelt rääkis, seletas mulle kõik ära, et ma pean tema juures ootama, kuni teine juht saabub, kes mu lõppsihtkohta viib. Oodates pakuti mulle teed ja kõikvõimalikke marokopäraseid suupisteid(maroko suurepärast kööki kirjeldan teile hiljem!). Kuskil pool tundi hiljem saabus juht ning 4- pooletunnine sõit võis alata, kell oli selleks ajaks kümme õhtul ja üleval olin ma alates kella viiest hommikul, väikeste arvutusega näeb, et Zak’i vanematekoju jõudsin üpris hilja. Ja loomulikult ei oodanud uksel mind Zakarias, vaid tema ema võttis mind väga soojalt vastu. Selleks hetkeks teadsin, et Zak’i ma täna ei näegi(praegugi pole teda veel näinud, loodetavsti selleks ajaks kui teie seda blogi loete, siiski olen). Ja nii kui mu pea patja puudutas, ma magasin. Teadsin, et olen nüüd turvalises kohas ja võin ennast koduselt tunda, olgugi, et Zak sel hetkel minuga ei olnud. Magasin nagu beebi, hommikul äratati mind üles kohvi ja pannkookidega otse magamistuppa, mille pere suurepärane kokk mulle valmistanud oli. Jah, mind koheldakse siin nagu printsessi, mis lõpuks ära tüütab.
Aga maroko köögist nüüd. Peale sellega tutvumist on see minu vaieldamatu lemmik olnud, parim lihtsalt! Enne olid lemmikuks Hiina, Jaanan, Tai ja muu sellelaadne. Aga tundes veidi maroko kööki, võin öelda, et miski pole parem kui see! Tänane lõunasöök oli esimene arvestatav eine nelja kuu jooksul. Alguses olid maitseid veidi võõrad, on ju sellest üsna pikk aega möödas, kui viimati siin olin. Näiteks oli natuke võõras riivitud peedisalat apelsinimahla ja kaneeliga. Peale paari ampsu oli tegu siiski ülimaitsva salatiga. Ka kõik teised salatid olid esimese hooga veidi võõraks jäänud. Võibolla oli ka asi selles, et polnud pikalt värkeid köögivilju söönud. Põhiroaks oli kana mingis kastmes, kahjuks pole minu maitsmismeel nii välja arenenud, et öelda, mis kastmega tegu, aga vääga maitsev oli! Ja lõpetuseks puuviljavalik. Ma jumaldan puuvilju ja siin on nad eriliselt head, olen siin söönud parimat mandariini, apelsini, melonit, kiivit, kirsse ja palju muud. Puuviljad lihtsalt on siin paremad kui kuskil mujal, väga super! Põhimõtteliselt saab ainult sööma tulla ka Marokosse. Vihjates raamatule ,,Söö Palveta Armasta’’ nagu tegi seda raamatu autor Itaalias, ka palvetama saab siia tulla (ehk ennast leidma) ja ka armastama saab siia tulla, ei olegi vaja tervet maailma läbi käia, kõik saab kätte ühest riigist! Niiet kõigile, kel käsil keskeakriis, tulge Marokosse! Või lihtsalt lugege seda raamatut, hea on! Filmi ma näinud ei ole ja ilmselt ei vaata ka, kõik ütlevad, et totaalne p*** oli. Ei hakka selle peale oma aega raiskama. Aga raamat on super, nii mõneski kohas võib ennast herneks irnuda.
Lõpetuseks teisest teemast. Loodetavasti ma ühegi hobuse selga lähitulevikus istuma ei pea. Mis küll ilmselget läheb teisti, kuna tallis oma märake ootamas...

Tervitusega,Karin

Nüüd on vist aeg kirjutada...Istun hetkel lennujaamas ja ootan oma lendu Marokosse. UUHHHHH. 4 tundi veel ja seal ma olengi. Kõige parema käte vahel, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegu siiski hobublogiga ja pean hobustest rääkima. Aga nendest polegi nagu palju rääkida, viimased 4 päeva ei sõitnud, sest meil maneezi pole ja lumi tuli maha...Nädalavahetusel käisime võistlemas siiski, Marcel'il läks väga hästi, suure sõidus(140cm)Quickstep'iga võitis ja Alexisega oli teine:) ja minu pisike Heartbreaker tegi oma esimese stardi, rada oli miski meeter. Iiilus sõit oli! Super tubli poisu on, loodan, et tal läheb hästi!
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest ka rääkida, ei tahtnudki nagu millestki rääkida, aga siiski tahtsin teid kadedaks teha sellega, et mina päikse alla saan:D

Uuesti kirjutamiseni!

Pensionärid!

Nüüdsest on meil tallis ametlikult kaks pensionäri. Kuna Julianit(noorem perepoeg, 12 aastane) tabas jalgpalli palavik, nagu ikka tema eas poistega juhtub, siis ta otsustas ratsutamisega lõpparve teha. Päris pikka aega sõdis vanematega, kuna vanemad ikka tahtsid, et poiss edasi sõidaks, kasvõi natuke. Aga jonn oli suur ja lõpuks siis poiss vabastati ratsutamisest. Mingi aeg ei näidanud Julian üldse oma nägu tallis, varem ikka hommikuti käis, kasvõi niisama tere ütlemas vms. Ilmselt üritas vanematele kinnitada, et teda see ratsutamine ja hobused ikka kohe üldse ei huvita enam. Viimastel päevadel olen teda järjest rohkem tallis ringi hiilimas näinud. Just nimelt hiilimas:D Nii kui näeb, et ma ka tallis olen, siis ütleb, et ma tulin lihtsalt kanadelt mune võtma. Aga mina olen teda mitu korda oma erru läinud ponuga rääkimas leidnud. Niii nunnu! Lihtsalt silitab ponu koplis ja räägib temaga juttu. Vahel tõreleb, et sa sööd nii palju ja oled paksuks läinud:D Noo teate küll, vahel isegi ütled hobusele mesimagusa häälega, et paksu oled või miskit muud säärast. Aga nii kui märkab, et ma teda nägin, siis tulevad igasugused vabandused, miks ta talli tuli. Nagu ta ei võiks tulla. Aga hästi-hästi tore poiss on, selline väga südamlik ja alati aitab ja üldse väga tore. Ükskord tõi mulle šokolaadi selle eest, et ma talle varem poni valmis panin ja võistlusteks ilusaks tegin:))) Mitte, et see tegelikult mu tööde hulka kuulub. Nüüdsest siis tema 20 aastane ponu ja 23 aastane ruunapoiss ametlikult puhkavad. Mõned päevad tagasi sai neilt ka rauad alt ära võetud, mis siis oligi nagu ametlik erruminek. Mainin, et mõlemad hobud on siiamaani super kontitsioonis ja võiks veel tubli mitu aastat sõita. Meil üldse on vanemad hobused super kontitsioonis, näiteks üks 20 aastane on täiesti vormis, et GP-d hüpata ja seda ta ka teeb. Vahel tuleb üks maha, aga muidu super! See sama hobune on hüpanud ka Maailma Karika Finaalis, kui sellest teada sain, õigemini passist vet. ülevaatuste alt lugesin:D siis oli küll, et vau! Selline hobu tallis. Meie tallis on ta elanud juba 8 aastat, niiet üsna pikalt suurt sporti pole enam teinud, aga Marceliga(vanem perepoeg, 15 aastane) ikka väikest Grand Prix-d hüppab. Mis ma öelda tahan, on see, et hobuste eest hästi hoolitsedes püsivad nad vormis kaua-kaua! Minu eelmine ülemus Hispaaniast rääkis, kuidas tema oma parimaga hobusega tegi viimase Grand Prix kui hobune oli 23 aastane, oli olnud puhas sõit ja siis otsustatigi, et nüüd on aeg pensioniks:) Hoolitsege oma hobuste eest!
Teisest otsast räägiks noortest hobustest. Täna sõitsin üle pika aja 3 aastastega, pole jaksu olnud nendega viimasel ajal palju tegeleda, nii palju teisi hobuseid on sõita...Täna leidsin aega, ülemus tuli mulle appi ka, neil nii vähe seljas käidud, et hetkel on vaja hoida alguses ja mõned ringid kordel enne kui lahtiselt lähen. Ühega tegin esimest korda seljas galoppi:) Nii tubli oli! Hästi uhke olin enda üle:D Need kaks 3 aastast on minu esimesed päris algusest alustatud hobused. Õpetasin neid kordel käima ja nüüd siis vaikselt sõidan. Kuna nad on minu esimesed, siis ega ma ise ka väga ei oska ja õpin koos nendega. Tundub, et tuleb enam-vähem välja:) Ülemus oli küll hästi rahul vaatepildiga. Aga tegelikult on mu hobud lihtsalt niii tublid! 4 aastased lähevad ka väga hästi. Täna Marcel hüppas väikese Heartbreakeriga, olen teda varemgi siin maininud, noo on vinge loom, mis ma muud oskan öelda...Marcel kiitis natuke mind ka, et on mõnus sõita:) Lisaks mõne hüppepildi, kui oleks. Kahjuks ei ole. Aga üritan selle vea parandada!

Tervitustega,
Karin

Jätkuvalt Saksamaal.

Ma ei hakka teile rääkima, millised mu hobused trennides olnud on. No kes viitsib lugeda sellest, kas mul üks või teine hobune oli säärte vahel, kas ikka reageeris mõlemalt poolelt võrdselt ja kas ikka oli kõik õigesti ja hobu tubli. Nii ära on tüütanud ainult sellisest asjadest lugemine. Mitte, et ma ise koguaeg selliseid kokkuvõtteid teinud pole...Ja üleüldse kas on olemas selline asi nagu ÕIGESTI ratsutamine ja ÕIGES raamis olev hobune? Minu meelest ei ole. Minu jaoks on kõik õige sinnamaani, kus hobusele ei tehta haiget ja koostööd tehakse valutult. Ja istak- minu meelest ei ole olemas õiget istakut, see on ju nii suhteline. Tuleb meelde, et isegi minu koolisõidu treener Eesti aegadest ütles kunagi, et istuda tuleb nii nagu olukord nõuab. Ja see kuidas sa sõidad. Ei saa ju kõigile sama stiil sobida. Mõni hobune tundlikum, mõni vähem. Minu sõidustiil on ilmselt normaalses mõistes vale. Aga mulle just nii sobib ja minu hobused toimivad ka. Ja minu hobuseid ei tea, mis on valu. Ja ometi, tuleb Marcel nädalalõppudel korjab hobused auto peale, sõidab võistlustele ja tuleb sealt tagasi hiilgavate tulemustega. Noo milleks ma pean siis kõiki suksusid tagant pressima ja eest ikka kontakti hoidma? Ma nüüd ei teagi, miks ma sellest kirjutan. Vist sellepärast, et teilegi meelde tuletada- pole olemas õiget, täpselt nii kaua kui koostöö saavutatakse valutult.
Räägin vahelduseks muudest asjadest. Täna arutaks teemal välismaale kolimine. Alustuseks ütleks, et kõik, kes te kahtlete, kas saab hakkama jms. kuid tahaks nagu minna, siis ütlen mina- tuleb minna ja maailma avastada! Hakkama saab alati ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Need kogemused, mis tulevad võõras keskkonnas elades, on asendamatud. Olen kindel, et umbes pooled pöörduvad tagasi kodumaale, samal ajal kui teine pool leiab, et tagasi minna enam ei taha(mina olen üks neist). Olen otsustanud oma elu veeta kuskil mujal ja mitte Eestis. Ma ei ütle, et ma kunagi tagasi ei tule. Elus kehtib ikka reegel: never say never. Aga tuginedes praegustele plaanidele, ma tagasi ei tule. Samal ajal ei ole ma veel kindel, kus veedan oma ülejäänud elu. Proovin ja katsetan Marokot, annan endast kõik, et elu seal toimima saada. Aga tegu siiski araabiamaaga ja ühele blondile Euroopa neiule on see üks suur väljakutse. Kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada!? Hoime nüüd kõik mulle pöialt, et hästi läheks! Siinkohal, olen ma siin blogis elu araabias kirjeldanud? Vist mitte. On huvilisi, kes lähemalt teada sooviksid?
Väsimus tuli peale ja mõtted jooksid kokku. Ehk lähiajal kirjutan jälle. Teie aga andke mulle teada, millest lugeda tahaks. Kas trennidest või pigem eluolust siin pool sood?

Tervitustega,
Õnnelik Rändur

Ikka Saksamaa lainel.

Kui ma eelmises postituses ei maininud, siis jään Saksamaale kuni novembri lõpuni. 1.dets on lend tagasi Marokosse. Ma ei jõua ära oodata! Detsembri keskel tulen veel Eestisse ka, ajan viimased asjad korda ja siis lõplikult ja päriseks Marokosse:)
Ma ei tahaks hobustest rääkida, aga midagi muud mu elus hetkel pole. Väga masendavalt igav, seega viimane nädal on mulle füüsiliselt raske olnud, tallimehel on puhkus 8 päeva ehk siis sel ajal pean mina bokse tegema ja minu enda töö ka ehk sõitmine vähemalt 7 hobust päevas.Ei ole just kerge teha 11 boksi, hobuseid koplitesse tassida, karuselli panna+kogu teki jama pügatud hobustega ja siis sõita kah veel kõiki:D Ja minul ei ole ühtegi vaba päeva, juba üle 3 kuu pole olnud. Kus on õiglus, ah? Tallimehel on iga nädal 1 päev ja nüüd peesitab 8 päeva ja mina? Mitte midagi. Mis ma kurdan, 3 nädalat veel ja siis puhkan 4 kuu eest korraga:D Hobused on head. Välja toon kaks looma, üks nelja aastane (vanaisa Heartbreaker), kes on tõesti ülivinge ja lendab ikka nii, et vähe pole. Täna Marcel hüppas esimest korda vähe kõrgemat parkuuri tegema, muidu ikka ainult kuni 90cm, aga täna kuni 115cm kindlasti, üks okser oli vist lausa 120cm. Oh sa vana! Ma pean ausalt ütlema, et tegu on ühe parima hobusega, keda ma olen näinud. Ja näinud olen ma ikka väga häid hobuseid. Ma võrdleks seda nelja aastast hobusega, kelle mu eelmine ülemus müüs 500 000 euroga. Lisan video ka sellest poole milli euro hobusest http://www.youtube.com/watch?v=ONDCIbDSw2o see veel miski pisike parkuur;)
Teise hobusena tooks välja Carolina, 10 aastane mära, temaga hakkasin sõitma umbes 2 nädalat tagasi. Muidu on täitsa okei sõita, aga meeletult kippus käe peal istuma, täna esimest korda oli päris okei, peaaegu hoidis oma peakest ise üleval. Ja kus on taguots hobusel, juudas!:D Kui me selle taguotsa veel korralikult tööle saame, siis hüppab küll üle mägede, praegu hüppab ilma seda kasutamata 145cm parkuuri:)) Olgu öeldud, et 5 hobust on meil hetkel 140-150cm tasemel. Järgmine nädal tulevad kaks samal tasemel hobust juurde. Seega 7 hobust GP tasemel, pole paha. Marcel(perepoeg, 15 aastane), tal on ikka väga vedanud, et vanemad toetavad ja ise ka sõidavad, talle on tõesti kõik võimalused loodud, et saada väga heaks sõitjaks, noo millisele teisele 15 aastasele ostetakse kokku 7 GP hobust?:D Ei, tegelikult on ta väga tubli, 145cm parkuuriga saab juba väga kenasti hakkama, ükskõik, mis hobusega. Ainus jama on, et talle ainult hüpata meeldibki, niisama sõita ta ei viitsi, seega nädala sees sõidan mina tema hobuseid ja siis nädalavahetusel tema võistleb:D:D Aga tubli on ta ikka ja oma vanuse kohta väga täiskasvanud. Muud nagu polegi.

Tervitustega,
Karin

Ilmselget olen ära eksinud blogimaailma...viimasest postitusest möödas 5 kuud?!
Selle ajaga on palju juhtunud. Ja tegelikult ma peaksin oma blogi pealkirja JÄLLE muutma, kuid paraku ma seda ei tee, las mu muinasjuturaamat jätkub. Kui ma ka füüsiliselt Marokos ei viibi, siis minu süda on seal alati. Ja minu muinasjutt läheb edasi, ka ilma minuta.
Mõni aeg tagasi leidsin end mõttelt, et kui palju ma olen oma ea kohta reisinud ja maailma näinud, oleks viitsimist vähe rohkem, oleks ka hulga keeli vähemalt suhtlustasandil suus. Aga mina ja minu keeleoskus. Seega siiani olen piirdunud inglise ja hispaania keelega(natukenegi vähemalt!). Nüüd tuleb tõsiselt ette võtta kaks uut keelt, jah kaks korraga! Prantsuse ja araabia, näis mis saab. Muide, kui keegi teab kedagi, kes suudaks mulle 3-4 nädalaga Eestis araabia keele kiirkursuse teha, siis andku ainult teada!
Siinkohal on asjalik lühidalt kirjutada, et kus ma siis viibinud olen. Loomulikult ei hakka ma midagi kirjutama puhkusreisidest, vaid ikka kohtadest, kus olen veidi paiksem olnud. Alustasin oma maailma rändamist 2008 aasta suvel, esimeseks sihtpunktiks Iirimaa. Ei meeldinud, ilus maa küll, aga las ta jääb. Järgmine peatuspaik šveits. Meeldis. Peale seda aastane paus ränduri elus. 2009 aasta mai kuus viis minu tee mind Hispaaniasse, seal olen siiani kõige paiksem olnud, kuid lahkuda tuli ka sealt. Järgmine riik: Taani. Noo on lõbusad inimesed seal, ma ütlen! Sealt tagasi Hispaaniasse ja edasi Marokosse, kus mu süda viibib ka ilma minu füüsilise kehata. Elu mängis oma viperdused(elu: loe bürokraatia araabias) ja lahkuda tuli sealtki. Siin ma siis nüüd olen- Saksamaal.
Mis ma siin Saksamaal tarka teen? Väärtuslikku aega lasen tuulde ja ratsutan ka ,,natuke,,(hobupargis 13 looma) ja natuke raha teenin ka. Jumal tänatud, et siin olla on mul veel ainult 4 nädalat ja 4 päeva. Ei jaksaks kauem, juba praegugi ei jaksa. Olgu mainitud, et olen siin alates augusti algusest 2010. Kõigi eelduste kohaselt tulen detsembris mõneks nädalaks Eestisse, ajan oma asjad lõplikult joonde ja siis Marokosse, loodetavasti seekord jäädavalt. Pöidlad pihku!
Räägin siis veidi ka oma tööst siin Saksamaal. Olen ainult sõitja, või noh, algselt pidin olema, aga nüüd on ikka nii, et kui mõni muu asi vajab tegemist, siis keda palutakse asi ära teha? Loomulikult toredat Karinit...Ja nii juhtubki, et kui sõita ikka korralik posu hobuseid ja veel sada nipetnäpet asja, siis õhtul tuppa jõudes olen laip. Oma hobupargi ma jagaks kolme osasse: võistlushobused(5 looma, kõik sõidavad GP tasemel takistusõitu, kahel neist ka väga kõrgel tasemel koolisõit), noored hobused(3 nelja aastast, 2 kolme aastast põngerjat) vanad hobused(vanem märake, 23 aastane ruunapoiss ja 20 aastane lumivalge ponitädi). Neid kõiki ma eelduste kohaselt pean 7 päeva nädalas sõitma, jah seitse...v.a vanad hobused, nemad käivad ,,kõigest,, 4x nädalas. Minu meelest 7x nädalas selgelt liiga palju. Aga ei saa mina midagi öelda, see minu töö. Täna ma hobustest individuaalselt kirjutama ei hakka, teen seda järgnevatel päevadel. Tänasest ainult nii palju, et hüppasin üle pika aja, seekord oli hobuseks Alexis(sõidab 135-145cm parkuure), hobusest pole midagi rääkida, ,,kõrgused,, oli ikka paras nali talle, aga ise sain enam-vähem hakkama, silmamõõt veab jätkuvalt vahel alt, aga küll tuleb. See oli siis hommikust säravaim trenn, õhtust mainiks ära koolisõidu treeneri juures käimise ühe noore ja Luxus'sega. Luxus on meil siis see eriline hobune, kes suudab väga säravalt hüpata 150cm parkuuri ja mängleva kergusega läbida raskem skeem. Seda ka täna tegime, läbisime raskema skeemi, mina palju tegema ei pidanud. Hobune on ikka täielik luksus sõita. Järgmine nädal proovime juba päris koolisõitu arendada :))) Ehheee, Karin ja koolisõitja...mainin siinkohal, et alates siia tulekust sõidan ainult koolisõidu sadulaga ja üldse on väga meeldima hakanud see ala :))) Aga hüpata tahaks ka ikka. Teistest hobustest räägi edaspidi.

Olge paid ja ilusat talve algust!

ps. mingi posu pilte on ka Facebookis Saksamaast.

Maroko-minu muinasjutt

Minuga juhtus midagi müstilist. Tunne, mis mind valdas Marokosse saabudes, on kirjeldamatu. Tundsin, et nüüd ma olen kodus ja siia ma kuulun. Nädalatega on see tunne aina kasvanud, tundub nagu oleksin igat tänavanurka miljoneid kordi näinud, isegi kui satun mõnele uuele tänavanurgale, on see kodune. Tundub nagu ma oleksin siin alati olnud, nagu kõik oleks alati olnud täpselt nii nagu praegu on. Ja just nii peabki.
Ma naudin igat hingetõmmet, igat sõõmu sellest imelisest maast. Armun iga päev aina uuesti ja uuesti, kord Marokosse, kord oma kallimasse. Ja vahel glamuuri ja luksusesse, mis mind ümbritseb. Kuid see ei ole oluline kõige muu kõrval, mida pakub mulle Maroko. Fantastiline kliima, Atlandi ookean lühikese autosõidu kaugusel, rohelisus, mida ei kohta igal soojal maal ja prantuse keel. Kuidas ma seda kõike jumaldan! See on minu muinasjutt, mida on kerge unenäoks pidada. Vahel pean end näpistama kinnitamaks endale, et see ei ole uni.
Iga päev on täiuslik, kuigi öeldakse, et täiuslikkust ei ole olemas, siis usun mina, et minu muinasjuturaamatus on see olemas. Muinasjuturaamat, millel on lugematul hulgal lehekülgi, iga lehekülg jutustamas uut ja põnevat lugu.


Proloog


Portugal, juuni 2009

Tappev kuumus. Väsimus 7 tunnisest autosõidust. Erevus uue töö üle. Fantastilised inimesed minu ümber, super hobused. Kuid keegi särab eredamalt kui teised, keegi kes paneb südame põksuma. Ei, ma ei hakka teile rääkima armastusest esimesest silmapilgust. Kas see on üldse olemas? Kuid see keegi tõesti paneb südame põksuma, kohe algusest peale. Tundub, et ka tema süda põksub kiiremini. Mõne aja pärast lahkume käsi käes. Kõik tundub ideaalne hetkeni kui juhtub midagi, mis kindlasti peaks meie teed lahku viima, kuid seda ei juhtu. Mööduvad imelised kuud kuni juhtub midagi muud, mis peaks meid lahku viima, kuid seda ei juhtu. Ka 6 kuud üksteise mitte nägemist ei vii meie teid lahku. Ja siin ma nüüd olen. Peale kõhklusi ja kahtlusi, kas ma ikka saan Marokos hakkama ja kas mul on võimalik siin elada, olen ma lõpuks siin ja saan öelda, et ühelgi minu kõhklusel ega kahtlusel polnud alust. Loomulikult on kõik väga erinev Euroopast, on asju, millega on raske harjuda, kuid kõik see teeb elu ainult põnevamaks. Aga kõigest sellest räägin oma järgmistes postitustes. Elust Marokos, mis on kirju ja vaheldusrikas nagu Ameerika mäed.

Muudame blogipealkirja uuesti!

Hei!
Juhtunud on palju, olen mõelnud küll mitmeid kordi, et kirjutaks, aga alati on laiskuseuss minust võitu saanud.
Kõigepealt Taanist, seal oli väga hea. Inimesed toredad, hobused väga head, tall super jne. kuid siiski ostsustasin ma mitte sinna minna, kui keegi on huvitatatud sõitja/groomi/talli management'i kohast, andke märku!
Nüüdsest pesitsen mina Marokos, plaanin siia pikemalt jääda. Tagamaid, miks ma siia otsustasin tulla, ma pikemalt lahkama ei hakka, aga nagu arvata võite, on siin mängus minu kallim:) Olen vaikselt ka uuesti ratsutama hakanud, alguses võtsin endale lihtsalt puhkust hobustest, natuke väsinud olin kõigest sellest. Mõjus hästi! Nüüd on jälle tung sadulasse saada, eile sõitsin kolm hobust-oh kui hea oli! Ainus jama on selles, et kõik on niii ära hellitatud:D Hobused, kellega ma sõidan, on minu kallima venna hobused ja ta tõesti hellitab ja nunnutab neid liiga palju. Sõites on enamus, et kuule, sa häirid mind, get lost, mina tööd teha ei viitsi:D Aga tegelikult on väga vinged hobused, kaks tükki sõidavad 140cm, 8-sased alles, niiet aega on. Üks kuuene 130cm ja ülejäänud ka miskit 130-135 cm kanti. Ja tegelikult ma pidin ära mainima, et mul on nüüd oma groom. Oh kui hea on elu! Enne talli jõudmist helistan, et võiks esimese hobuse sadulasse panna ja voila, talli jõudes hobune ootab:) Lõpetan ühega, järgmine juba platsi kõrval valmis. Ulllalaa, kui mõnus!:D
Ja üldse, elu on suht hea:) Ja aina paremaks läheb!
Ps nüüdsest ma hakkan siia ka muud juttu kirjutama, mitte ainult hobusest, sest hobused pole enam kahjuks või õnneks, minu elukeskpunkt.
Peatse jälle kirjutamiseni!

Nii!
Muudame siis blogi pealkirja: Denmark & Horses!
Homme Taani! Üritan peatselt kirjutada ja teada anda kuidas seal on:)
Seniks aga päikest!

Neile, kes arvasid, et ma maamunalt päris ära kadunud olen, siis päris nii see siiski pole:)Lihtsalt on olnud väga tegusad ajad ja on toimunud mitmed muutused. Kõigest lähemalt.
3 ja pool nädalat Itaalias olid päris toredad, nagu puhkus:) Mul oli seal kaasas ainult üks hobune, ma küll läksin kahega, aga üks lahkus juba neljadal päeval, polnud piisavalt hea:P Niiet mida see reaalselt tähendas, oli see, et Karin lebotas päevad läbi. Kuigi külm oli, esimesed 2 nädalat oli igapäev umbes 13 kraadi, brrrr:S Sulejope pluss sulevest, siis sain kuidagi oldud. Aga viimasel nädalal oli soe ja Karin sai pruuniks(Y) Isegi itaallased ütlesid, et kadestavad mu nahka:D Ma pidavat super õnnelik olema, et konkreetselt pruuniks lähen, mitte punaseks. Naljakas. Igaljuhul nüüdseks on seis selline, et ma vist jään oma ilusast pruunist nahast ilma. :( Aga mul on ju nädal veel Hispaanias, niiet pole hullu, lähen uuele ringile:D Et miks ainult nädal Hispaanias? Ma kolin Taani, uhuuu, põhjamaa siit ma tulen, jälle. Loodetavasti suudan selle ilmaga kuidagi hakkama saada. Eriti karm saab see olema mu soojaverelisele Zakile:D Tegelikult saab see naljakas olema, ma ei kujuta ette mitu jopet ta peab selga panema, et hakkama saada. Uhhh, ma olen õel:D Jah, lähen sinna koos oma boyfriendiga, saime fantastilise pakkumise, mida isegi külm ilm ei suutnud ära rikkuda. Meie tööks saab olema talli management, peame kindlaks tegema, et kõik on tehtud, kõik teevad oma tööd ja hobused on korras, samuti hakkame müüke korraldama ja vahendama, samal ajal ise sõidame ja võistleme, niipalju kui jõudu ja jaksu on, aga meie põhitöö saab olema korralduslik pool. Ja see on just see, mis on minu jaoks perfektne, sõita päevas max. 3 hobust, võistleda kui on tahtmist ja samal ajal tegeleda müükidega, hobuste vahendamisega ja üldiselt hoida silm peal, et kõik oleks korras ja tehtud, mingit erilist talli- või groomi tööd meil ei ole, ainult nii palju kui ma lähen põhisõitjaga võistlustele kaasa. Aga kuna võistlustel kaasas käimist ma kohati lausa naudin, siis pole mul selle vastu küll mitte midagi. Olen väga rahul, isegi rohkem, kui arvata oskasin. Mina lähen juba järgmisel nädalal, siis küll ainult nädalaks. Lähen teen kindlaks, et kõik on hea ja kõik ongi nii super, nagu paistab. Peale seda tulen tagasi ja koos Zak'iga lähme kuhugi nö. rannapuhkusele:) ja siis Mais alustame Taanis. Kas pole mitte super?:)
A ja Beto(mu praegune ülemus, tegelikult nüüdseks juba endine), müüs kõik oma hobused maha, lihtsalt päeva pealt:D Ka minu nunnu halli mära Nana:( Ta ilmselt varsti ostab uued, aga selleks ajaks olen mina ammu läinud, mis tähendab seda, et kuni Taani minekuni ma totaalselt puhkan päevad läbi ja võtan päikest(Y)
Soovin päikest teilegi!

Mulle jalutas tàna tallivahel Nelson Pessoa vastu, tàitsa lihtast ja luust Nelson Pessoa. Muhe.

Beto: Karin, my dear, everybody have a bad days sometimes. Even me, even Pessoa. Don't worry.
Karin: Ou really? Well, but not like this. Nobody don't quite twice in the same course!?
Beto: No, my dear, don't worry, it's gonna be alright. U will ride good, very soon.
Karin: No, I don't belive u.

Jah, suht masendav värk on. Katkestasin kaks korda samas parkuuris. Can u beat that? I don't think so. Sõitsin 120cm täna ja katkestasin mõlemal korral 3-ndal tõkkel. Ma tõesti ei arva, et keegi seda üle suudab trumbata. Teisel tõkkel Nana paugutas nii krdi kõrgelt, ta vahtis mingit asja seal all ja siis lõi mu totaalselt sadulast välja ja siis ja siis edasi oli p**** ja siis ma ei suutnud sõita ja siis ma loobusin ja siis ja siis ja siis....Teisel korral sama asi. Ja ma ei oska sõita ja ma taha mära ära rikkuda. Jube. Beto sõitis siis lõpuks Nanaga selle parkuuri läbi, puhas oli...Ja mina ei saa, ma ei oska, ma ei oska! Vaene märake, et ta endale sellise ülesande on saanud, mind sõitma õpetada, vaeseke. Ta ju isegi alles õpib. Kahju tibulinnust.

Ma ei tea, ma proovin liiga palju ja siis läheb kõik metsa...pähh! Ja siis kui ma ei pinguta on hea...mõhh? Vot jah, nii ongi.
Vahepeal pole midagi erilist toimund, oleme hobustega kodus ka hetkel, niiet polegi nagu midagi. Aga esmaspäeval stardime Itaalia poole:) 4* rahvusvahelistele võistlustele, tõotab tulla põnev. Sel hetkel ma veel ei tea, mis hobused kaasa tulevad, plaan oli alguses ka minu mära võtta, et saaksin väikest tuuri seal sõita, see 110-125cm, siis ostis Beto endale ühe juurde, niiet minu omale polnud enam auto peal kohta, siis täna hommikul teatas Beto, et müüs Vent'i maha :O:O:O ja et tema ei tule, seega loogiliselt võttes peaks nagu minu märale koht olema, aga ilmselt suudab Beto endale selle paari päevaga uue soetada, niiet minu märale ikka kohta pole. Nojaa, võibolla olekski rahvusvaheline tase hetkel üle jõu käiv. Aga see, et Vent'i maha müüs, oli suhteliselt šokeeriv, just eile rääkis, et ta ei taha seda hobust müüa, kuna see tema kõige erilisem loom läbiaegade, olegem ausad, on ikka ka ülivinge loom, kõige ettevaatlikum, keda ma näinud olen. Rintsu kommenteeris ühte videot nähes, et kle see loom pole ju normaalne, vaata, mis moodi ta hüppab:D Ilmselt pakuti mingit müstilist summat, et Beto oli nõus müüma. Vot jah, minu nunnukas lähebki minema. Niuniuniu. Hästi mõnusa iseloomuga on ka, selline tasane, aga samas elav. Mul tegelikult kõik loomad hetkel väga normaalsed oma karakteri poolest, ühtegi segast pole. Või noh, on, see väike mära, kes mul treikus kukkus ja siiamaani rivist väljas on, aga julm nagu ma olen, teda ma enam oma hobuseks ei loe, saadetakse tagasi nii pea kui võimalik. Aga mis siis minu märaga toimunud on? Kosub, jõudsalt kosub. Täna juba vaatasin, et varsti ma ei saagi talle enam ekstra süüa anda, paksuks läheb:D Praegu on ikka väga ilusti proportsioonis. Trennidest ma suurt midagi ei mäleta, aga eile hüppasime. Jah...see ongi see koht kus ma liiga palju pingutan. Hüppasime küll ja oli puhas ja hüppasime vett ja viimane parkuur oli 125-130cm ja üldse tore eks, aga ma ei tea, tunnet ei olnud, kuidagi tuim oli, mitte et ei oleks liikunud, aga ma ei oska seda seletada, imelik oli. Mära hüppab hästi ja kõike, aga ma ei tea, ta ajas mind kohati nii närvi mitte midagi tehes:S Ma ei saa aru. Ta ju tegi kõike ilusti ja ma ikka polnud rahul:S Beto ka natuke proovis ja pm pool rada lammutasid maha...noo juhtub. Minuga oli puhas, ilmselt point on selles, et ma annan hästi palju vabadust hüppel, Beto mitte ja ilmselt on Nana loom, kes vabadust tahab. Lõpus ma olin nii kuri enda peale, et tulin hobuse seljast alla ja ladusin kõik 125-130cm peale ja läksin. Ja läksingi, hüppas küll, mõnes vahel ei klappinud samm, aga pole hullu. Kuidagi halb trenn oli ja ma ei tea miks, kõik ju pealtnäha sujus. Beto ja Saul ka üldse ei saanud aru, mis valesti on, et ma nii kuri olin endaga, ma ise ka ei saanud aru. Mära on tubli! Tulevane GP loom:) Tuletan siis siinkohal meelde, et tibuke on alles 6 ja juba läheb 130cm ilusti:) Täna ta chillis niisama, ma tegelikult tahtsin, et Saul temaga sõidaks, aga ta arvas, et mära peaks peale eilset trenni lõdvalt võtma, tõsi. Võttiski, õhtul ainult jalutas karusellis ja siis viisin rohelist sööma ja panin veel kordemaneeži lahtiselt. Nii positiivne on näha, et tal on energiat nüüd. Varem ei lugenud, kas oli ta üks päev seisnud või nädal, ta ikka ainult jalutas ringi maneežis. Praegu on nii, et üks päev puhkas ja kepsutas maneežis korralikult ringi:) Nii hea oli vaadata. Nana!

Ma olen väga rahul:)
Sõitsin siis täna grupp IV jälle ehk siis 120cm. Rada oli väga tehniline võrreldes sellega, mis Toledos oli. Kõrguse poolest oli ka täis 120cm, ainult esimene oli pisut väiksem. Rada käies vaatasin, et kõrgusega mul küll enam probleeme pole, tundus pisike isegi. Jumal tänatud, et ma eile põdema ei hakanud ja 110cm ei läinud, see oli mingi eriti mini. Ma eile mainisin, et leidsin ühe küllaltki huvitava suulise, et proovin seda täna, ta oli mega hea sellega! 2 näpuga käis:) Poleks uskunudki, et ta nii hea sellega on. Soojendus oli super, hüpped ka kõik väga head. Viimase lattaia pani Beto umbes 135cm peale või oli rohkemgi, ei tea, igaljuhul kõik klappis ja oli super. Parkuur oli ka puhas:) ainult viimasele süsteemile tuli esimene liiga alt, aga muidu olid kõik hüpped ilusad, ei pidanud ma teda eest kiskuma ega midagi, see suuline on tõesti pöööörff talle:) Aga ma kasutan seda ainult hüpates nüüd, tavatrennis läheb tavalise trensliga edasi. Vot jah, minu esimene puhas 120cm :) Nana oli ka super, lendas nii, et vähe pole, ühel lattaial pani ikka sellise varuga, et issand hoia:D Olen rahul, peaks mainima, just sellega, et sõit oli ka küllaltki ilus, mitte nagu mul mõned Toledos...Peale parkuuri tuli üks onu ja tahtis Nana ära osta:D Eesti mõistes pakkus ka väga kopsakat summat(väga!), aga seda mära ma küll lähitulevikus maha ei müü, mul endal teda vaja:P Vot tak. Beto ka sõitis Vancouveriga 130cm, oli vist. Oli totaalselt võidutempos, lõikas igaltpoolt ja siis istus viimase ette maha. Juhtub:D Tegi hästi väikse pöörde ja siis viimase hetkengi oli, et kas läheb või ei ja siis ikka ei läinud:P Mis seal siis ikka.

Kus alles oli energiat tibil täna, ulme. Ilmselt vitamiinid hakkasid mõju avaldama, positiivne ju, täpselt seda ma alati Nanast tahtsingi, et ta kosuks ja oleks energiline. Aga täna oli asi kuidagi müstiliselt energiline. Hommikul ta käis mul väikses kordemaneežis jooksmas, esimest korda nägin, et ta jooksis seal, ma hakkasin teda juba päris alguses kui Beto juurde tulin sinna panema hommikuti ja ta vaevu jalutas ringi, enamasti seisis. Täna ajas saba püsti ja kepsutas, mitte küll väga palju, kuid võrreldes sellega, mis enne oli, siis oli ta väga energiline täna. Siis läksin trenni tegema, sõitsin pikalt jällegi, natuke üle tunni, tegin palju üleminekuid jällegi, päris hästi sujus lõpuks. Enne lõpetamist tegin paar väikest hüpet ka, kõige tavalisema trensliga sõitsin. Seljas olles vaatasin, et oh hea pisike lattaed, et miskit 90cm, tulin seda mõned korrad, hea oli, ise ka tundsin ennast hästi. Pärast maapinnalt vaadates selgus, et tõke oli siiski 115cm:D Nana nii suur, et temaga kõik tundubki pisike. Jällegi positiivne, sest enne ma kartsin kõrgemaid. Homme lähme võistlema ka, 120cm jällegi. Kui ma nüüd oma võistlusriided üles leian, nad vist jalutasid mu juurest minema, kuskilt ma neid ei leia. Fun. Siis päeval Nana chillis niisama boksis, ma tegelesin teistega, sõitsin ja pläkutasin ja uimerdasin, nagu ikka. 6 paiku mõtlesin Nana jalutama viia ja rohelist sööma, te ei kujuta ette kui roheline rohi meil praegu on:) Nautis täiega, umbes 20 minutit olin temaga, rohkem kuidagi ei saanud lasta, ta vaeseke pole ju rohelisega harjunud. Tagasi talli poole kõndides oli selline ergas ja vaatas ringi ja siis ehmatas natuke või niisama pulli pärast tõmbas käest ära. Pani täisgalopis minema. Väga lõbus. Ja siis ta jooksis mul täisgalopis saba sirge parklas ringi, asfaldil. Jube lõbus ikka. Neljakesi proovisime teda kätte saada, aga tal oli eriti lõbus, lihtsalt kepsutas saba seljas ringi, sellist nalja pole ta mul veel teinud. Ta tundus mulle alati kõige maašum hobune. Maašu missugune. Aga ei, positiivne, tal on energiat:D Sain ta lõpuks siiski kätte, ühest rauast oli ka lahti saanud. Eriliselt lõbus, mul homme võistlused ja sepp läks juba minema ja homme ei tule(Y) Õnneks leidsime ühe onu, kes meile selle rauakese hommikul alla lööb, niiet võistlused ära ei jää. Peale seda nalja otsustasin teda kordetada natuke, teel kordeplatsile tõmbas uuesti käest ära, seekord ma proovisin teda kõigest jõust kinni hoida, aga...noo ma tõesti ei jõua kui mammut täisgalopis läheb...Läkski siis uuesti, väga lõbus. Sel korral kaugele ei läinud ja sain kätte suht ruttu. Siis kordeplatsile jõudes väravast sisse minnes tõmbas jälle ära, nooo kammmooooon! Aga kuna plats oli suletud, siis polnud kätte saamisega probleeme. Homme peaks vist midagi tugevamat pähe panema, oli ta täna siis lihtsalt päitsetega. Kordel ka veel kepsutas ja pukitas väheke(meeldetuletus: hommikul oli üle tunnine trenn), lasin umbes 20 minutit, pärast läks veel karuselli. Ja karusellist võttes oli ikka energiat täis. Ulme. Igaljuhul eelistan ma teda näha sellisena, kui et pea longus boksis. Istusin siis suulisekasti ette maha ja mõtlesin, et mis kurat ma talle suhu panen homme, kui ta selline on. Peast käis läbi beljaama, aga ei, see talle liiga tugev ja ta pole hea. Peast käis läbi ka mikmar, aga ei, seegi pole talle hea. Peast käis läbi gag, aga ei, ka see pole hea, selgelt liiga tugev talle. Mõtlesin ka waterford'i peale, millega ma muidu võistlesin, aga see ka ei lähe, ilmselt homseks jääb liiga pehmeks. Tavaline trensel ei tule kõne allagi võistlustel. Mõtlesin ka olümpiate peale, aga ma ei tea, mulle ei meeldi. Lõpuks leidsin ühe suulise, mis mulle meeldis, aga selle nimetust ma küll ei tea. Suhtelist pehme on, aga samas annab ta mulle tunduvalt rohkem kontolli. Ma ei oska kuidagi kirjelda seda. http://www.horsetackinternational.com/images/GS245280--baucher-bit.jpg põhimõte on selline, ainult keskel on plastik ja rõngastel on aasad, kuhu ma saan ratsme ära fikseerida, et oleks parem kontroll. Proovin sellega, vaatan, mis saab. Vot.
Muidu täna ma jällegi leidsin ennast mõttelt, et kui õnnelik inimene ma olen, üldse viimased päevad olen ma kuidagi eriliselt õnnelik ja hea tujus, nagu oleks antidepressantide peal, veider. Olin tallis 8-st kuni seitsmeni õhtul ja ikka olin õnnelik:D

Nii, viimased Toledo sõidud siin: http://toru.ee/videos/kissy

Ma olen õnnelik inimene!

Eile ma põhimõtteliselt puhkasin. Viisin Beto hommikul lennujaama ja siis ekslesin 2 tundi Sevillas, kuna ei leidnud tagasiteed üles:D Suht tüüpiline Karin. Lõpuks panin GPRS'i peale, muidugi rääkis tädi minuga hispaania keeles, aga hakkama sain ja tädi juhatas ilusti mind koju:) Jõudsin koju ja avastasin, et kedagi pole ja minul oma võtit ka mitte. Fun. Otsustasin siis talli minna ja oma nupsud üle kontrollida ja lorry ära puhastada. Hobustega oli kõik super, panin Nana ja Vancouveri karuselli ka, teised ei liikunud üldse, kuna Beto nii tahtis, mis siis ikka.
Täna ma siis ma põhimõtteliselt puhkasin(mulle on ettenähtud 4 vaba päeva, aga neist kõik ma siiski töötan, vähemalt osaliselt). Talli ajasin ennast 9 ajal. Toimetasin varustusega, võtsin kõik auto pealt maha ja üritasin mingit süsteemi luua. Aga siis sai sõitmisisu minust võitu ja jätsin varustuse kus seda ja teist ning võtsin Nana, et sõitma minna:) Täna panin talle kõige tavalisema kaheosalise paksu ja pehme trensli. Ja panin peale ka saksa sambooni, ma pole kindel, et see õige nimetus on:P Tegin korraliku trenni täna. Päris alguses lasin terve galopiraja pikkuse pikka ja maadhaaravat traavi, viimasel sirgel lükkasin veel nii pikaks kui vähegi läks, positiivne oli, et ta tõesti läks pikemaks ja pikemaks, mitte ei üritanud galoppi minna, lõpus oli traav ikka ülipikk ja lendlev. Jalutasin siis platsi poole ja tegin tööd sammus, ta miski pärast ei ole trennialguses tähelepanelik ja mõtleb omi asju või ma kah ei tea, mis ta teeb, aga ta ei ole keskendunud. Täna tegin siis vähemalt sada üleminekut-samm-peatus, samm-peatus jne. Nõudsin, et ta väikse põlvesurve peale seisma jääb ja samas väike sääre peale kohe liikuma hakkaks. Kui sellega hakkama saime, läksin traavile ja tegin jällegi palju üleminekuid, traav-samm, traav-peatus jne. Väga palju tegin ja lõpuks sain miskit tähelepanu ka Nanalt. Positiivne. Tegin palju üleminekuid ka galopis, galopp-traav, galopp-samm, galopp-peatus jne.jne. Kogu trenn ma üleminekuid tegingi ja vahepeal töötasin sammus. Ja see on lausa uskumatu kui nõtkeks, kui pehmeks, kui ümaraks, kui kergeks, kui tundlikuks, kui heaks ta trenni lõpuks muutus, täiesti uskumatu! Ma lihtsalt naeratasin sadulas lõpuks, noo lihtsalt niii hea oli! Suuga töötas niiet kõik kohad olid vahtu täis, tagant oli supertundlik, ootas igat mu märguannet ja oli valmis kohe reageerima. Taguots oli nii aktiivne lõpuks, et ta rohkem hõljus mul traavis, nii kerge ja maadhaarav oli:) Eest muutus ka super kergeks, kukal tuli üles, lihtsalt super!Tegin veel muuseas mõned jalavahetused mõlemale poole ja lõpetasingi ära. Liiga hea oli! Sõitsin üpris pikalt, ilmselt pea poolteist tundi ja ta ei olnud isegi mitte higine, ja juba 5 minutiga oli 100% taastunud, tema vorm paraneb igapäevaga! Pärast puhastasin veel varustust, panin teised karuselli, tohterdasin väikest mära(seda, kes mul treikus kukkus)ja tulingi koju, selline nägi siis minu puhkepäev välja.

Ma tahan sõita, ma tahan trenni teha! Kaks päeva jäid vahele ja juba on tung sadulasse saada. Ehk homme, ma vaatan kuidas mu mära välja näeb, kui väsinud, annan ühe päeva veel puhkust:) Beto loomad puhkavad niikuinii veel ühe päeva kindlasti.

Ma ei teagi, kust või kuidas alustada. Ma alustan sellega, et ma olen totaalselt läbi, kurnatud. Ma isegi imestan, et ma siin teiega oma ,,muljeid,, jagada jõuan. Täna oli siis tagasisõidu päev peale kolme nädalat Toledos. Seal ju tegelikult oli väga tore, ma vist polegi jõudnud kirjutada, et pühapäeval minu 120cm oli 2 maas. Olin väga rahul. Esimene kord ja ise keerasin käkki. Aga mitte see pole põhjuseks minu kurnatusele. Ma ei tea, ma ei jõua pikka juttu kirjutada, kirjutan lühidalt. Läksin hobuseid tsekkima sõidu ajal ja mul mära oli treikus pikali maas, konkreetselt. Ei liigutanud ka. Peaga rippus veel päitsete küljes, kuigi oli vahel ka heinapallinöör, aga see ei olnud järgi andnud. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, järgi andes ta ehk oleks püsti saanud, samas ehk oleks just hullemini kukkunud teise looma jalgadesse vms. Esimese hooga kui ma seda pilti nägin, arvasin, et mära surnud, tõsiselt. Siis järgmine hetk tundus kõik ulmelise õudusunenäona ja järgmisel hetkel olin kindel(avastades, et ta siiski hingab), et tal jalaluu katki. Ma olin paanikas, šokiolukordades ma ei tea mida teha, pea on tühi, mingi valemiga ma siiski suutsin aru saada, et mul on vaja ta pea lahti saada. Sellega sain õnneks ruttu hakkama, ta polnud niivõrd tugevalt kinni. Ja siis ta rabeles natuke aega, aga sai püsti ja jalad isegi kandsid. Jalgadel olid päris korralikud haavad. Ma olin ikka veel kindel, et tal midagi katki(mõra, kuskilt kõõlus pooleks vms. ) üks jalg läks veel päris kiiresti paiste ka. Ja koduni oli veel 5 tundi...Ma olin paanikas. Ma olin üksi, juht ei jaganud mitte halli haisugi hobustest. Mul polnud treikus valuvaigistit, et märale süstida. Betole helistasin, tema ütles, et jäta mära nagu on ja sõitke koju. Seda me pm tegimegi, alguses käisin iga natukese aja tagant kontrollimas, kas seisab ikka püsti veel, seisis. Seisis koduni. Talli jõudes ootas mind ukse peal arst ja tema väitis peale vaatamist, et pole väga hullu, mõned augud jalas, aga midagi tõsist pole. Ma ei usknud teda. Ma olin ikka šokis. Tuimestas mära ära ja tohterdas, ütles, et tal pm nagu põletushaavad ja kahel jalal on 2 sügavamat haava, mille eest tuleb väga hoolt kanda, et põletikku ei tekiks. Nii kuri tädi oli:S Ma olin tõesti šokis ja väsinud ja siis ta karjus mu peale veel, et miks ma hobust eest hoida ei suuda, et rahunegu ma maha. Jah, ma kindlasti rahunen, kui vet.arst mu peale KARJUB. Ühesõnaga midagi väga tõsist siiski pole, mära jääb ellu. Teised loomad oli igatpidi tipp-topp ja ma rohkem ei jõua kirjutada, mul silmad vajuvad kinni.

Ma vihkan treikusid!

Ma ei saa, treikud on nõmedad, nii ära harjunud autoga käima, nüüd treiku tudub ülinõme asi. Mul kõik hobused käivad ilusti auto peal ja treiku peale ei tule neist peaaegu keegi normaalselt. Ja täna mul oli auto pluss treiku ja meil võttis 3 tundi ja 5 meest ja mokapööra ja 20 minutit kordet, et üks mära treikusse saada, oi kui tore, mulle küll meeldib! ja nüüd ta mul läbimärg treikus ja tilgub higist. Nii nunnu. Ja hommikul seisis mul 900 kg elevant jala peal, aina paremaks läheb.

Täna sõitsin siis 110cm-t jälle. Puhas ja ilus sõit oli:) Olin vägaväga rahul, isegi endaga veidi:P Ma vaikselt hakkan mõtlema sadulas, enne ma ei mõelnud midagi, nüüd ma mõtlen, mida ma teen(natuke:P). Mära oli ka tubli, nagu alati. Kuigi jah, natuke tugev eest, tahab liialt minna ja alati seotud vahedes me teeme ühe fulee vähem, kui oleks normaalne...aga samas on tal nii pikk samm, et tegelikult tulevad hüpped normaalsed. Ma kuidagi ei raatsi teda vahedes kokku võtta, ta satub segadusse ja alt ei hüppa ta nii hästi, eriti kui tõkked nii madalad on. Kõrgematel pingutab rohkem, siis pole ka probleem alt tulla. Aga samas ma tean, et kõrgemates parkuurides ma pean ta kokku saama ja normaalsed vahed tegema, sest ma ei saa ju nt 130cm okserile meeter varem ära minna kui oleks normaalne või mis?Niiet ma pean üritama ta kokku saada.Ta noor ja ta peab õppima. Igaljuhul homme läheme 120cm. Jei, minu esimene 120cm:)Ma tegelikult korra Blanxiga sõitsin ka seda, aga ei, siiski homme on minu esimene korralik ja ilus ja puhas 120cm:) Loodame, et ilm ka paremaks läheb, praegu täiesti masendav, sajabsajabsajab:S

Teate, mis juhtus?:D
Ma kukkusin hobuse seljast kõndimise ajal alla, vot nii:D Läksin Ventiga jalutama, ta kaks päeva rivist väljas olnud, täna pidin 40 minutit jalutama seljas. Mõtlesin siis, et mis ma sadulast ikka panen, ainult jalutan ju. Jalutasingi siis. Kõndisin mööda pikka galopiringi, mõtlesin omi mõtteid, vaatasin päikese loojangut ja nautisin rohelisi põlde( mis on hispaanias väga haruldane). Ja siis ta ehmatas ega ma selle pärast polekski alla kukkunud, aga mul läks siis ühelt poolt säärt tugevalt vastu ja loomulikult nii tundlik hobune hüppas selle peale küljele ja siis läks teiselt poolt säär vastu:D ja nii ma alla kukkusingi:P Ma viimati kukkusin oma 2 aastat tagasi. Aga hobusel oli lõbus vähemalt, sest mis te arvate, kas kaks päeva seisnud hobune jääb galopirajal seisma?:D Igaljuhul poiss sai ennast natuke välja elada:P

Mis siis uut? Nana kosub jõudsalt, sadulavöö läheb juba 2 auku vähem kinni;) Tema puhul on see ainult positiivne, ma tahan, et ta suureks ja tugevaks tüdrukuks saaks:D Lihased ilmuvad ka little by little. Võhma on ka palju juurde tulnud, nüüd võin sõita tunnikese ja 5-10 minutiga on ta täielikult taastunud. Ma nii mäletan, et varem oli ta juba 10 minutiga täiesti võhmal. 10 minutit sõidad ja siis 20 minutit jalutad maha. Aga nüüd juba täitsa vinks-vonks. Vancouver ka hullult paksuks läinud:D Tal ma vist siiski võtan nüüd sööki veits maha, kuna ta juba on suuur ja tugev poiss:P Vancouver nüüd korras jälle, homme võistleb. Aga nüüd Vent'iga väike mure, loodame, et homme on ta siiski nii hea, et saab võistleda. Mul üldse neljast hobusest ainult üks täiesti korras ja see on väike mära. Nanaga on siis ühe tagumise jalaga probleem, see probleem tal juba pea aasta olnud ja ilmselt jääb eluksajaks. Probleem siis selline, et ta jäi ühel korral boksis püherdades natuke kinni, rauaserv jäi ukse alla kinni ja siis ta paanitses seal. Igaljuhul peale seda oli jalg nagu pakk all, päris kaua oli rivist välja, ma pakuks, et lausa 2 kuud või rohkem. Nüüdseks asi siis selline, et kui boksi seisma jääb ilma pindedeta, siis läheb natuke paiste. Aga pindedega ja igapäevase tööga on korras. Longanud pole ta selle pärast kunagi. Küsisin siis ka ühelt tippvetilt nõu, onu on väidetavalt üks parimaid Euroopas. Tema ütles, et see jalg ei hakka mulle probleeme valmistama, kui hoolt kannan:) Ütles, et probleem on vereringega, et veri ei käi nii hästi läbi. Nüüd võistluste ajal pean mingeid pille andma, aga muul ajal mitte midagi. Igapäevane liigutamine ja pean jala maha jahutama ja pinded igapäev. Ja ongi korras, see on hea uudis:) Jah, tal on probleem, aga ma saan seda probleemi minimaalsena hoida ja see ei pane mulle mingeid piiranguid võistlemisel või kõrgete sõitu sõitmisel. Vot tak.
Teisip-kolmapäev oli Beto Inglismaal, hobuseid ostmas, sai ühe uue, see pidi mulle ka võimetekohane olema:) Niiet varsti saan kahe loomaga võistelda:) Nunts. Sel ajal kui ta ära oli, sõitsin siis tema hullu väikest mära ka, noo täitsa p*****. Selline kuum tükk ja närveldab nagu segane. Ma vist kirjutasin sellest juba?:D Ma hakkan vanaks jääma. Nanaga sõitsin ka, nagu ikka. Ma olen temalt päev-päevalt rohkem nõudma hakanud, trennid on ka suhteliselt pikad, tunnikese sõidan tavaliselt. Aga ta läheb järjest paremaks. Täna tegin trenni lõpuks midagi mitte väga igapäevast, nimelt läksin galopirajale ja lasin ta sirgeks. See oli vist esimene kord, kui tal nautida lasti, natuke liiga lusti läks täis ja pidin tagasi võtma, aga väga positiivne oli:) Peale tunnist trenni oli tal veel piisavalt energiat, et joostajoostajoosta. Homme siis võistlused jälle. Kui kõik plaanide kohaselt läheb, siis laupäeval teen oma esimese 120cm :)

Viimase päeva sõit http://www.youtube.com/watch?v=kRAlPaWLoeA&feature=channel :)

Eile oli puhkepäev, nad kõik olid selle ära teeninud. Nana oli pühapäeval siiski superlux:) Peale pühapäevast sõitu Beto ütles, et sel nädalavahetusel võin 120cm minna;) Jeei! Täna sõitsin Nanat ja väikest mära. Nana oli niiii tubli, okei alguses mitte nii, aga peale poolt tundi hakkas lõdvestama ja tagant töötama, lõpupoole tegin jalavahetusi ja siis üks koolisõidu onu vaatas kui ma sõitisin ja ütles ühe kohta väga hea! Ja see oli veel sellele poolele, kuhu Nana kehv on. Tüdruk läheb aina paremaks:) Lõputraav vaba ratsmega oli ka mega. Töötas tagant nii, et vähe pole. Väike mära oli segane. Peale 10 minutit higistas nagu oleks tund aega trenni teinud, ta lihtsalt krutib ennast nii üles, närveldab jne. Iseenesest sõita on mõnus, suht pehme ja aktiivse sammuga jne. aga krdi kuum on:D Vot ja ma rohkem ei viitsigi rääkida.

Esmaspäeval nupsikud puhkasid, õhtul natuke liigutasin kordel.
Teisipäeval sõitsin kõiki kolme. Alustasin Nanaga, panin tavalise trensli ja libiseva, päris hea oli. Ta on väga toores, aga meil aega on. Igapäev natuke parem ja küsin natuke rohkemMõnus on see, et ta alati proovib aru saada, mida ma tahan ja üldiselt on ta väga keskendunud trennis, mõni hobune vahib ringi ja mõtleb omi asju eks ole:D aga Nana keskendub ja üritab õppida, nunnu Ta on üldse selline paras kaisukaru, natuke flegma kaisukas. [Mu lorry(kuidas see eesti keeles on?) kõigub küljelt küljele, mõnus tuul, kas pole?] Igaljuhul, Nanaga olin rahul, igapäev tegelikult olen, mul temaga pikemad plaanid ka ega siis muud moodi ei saagi kui alati positiivselt võtta, isegi siis kui tegelikult kõik päris nii välja ei tulnud, nagu ma oleksin tahtnud. Siis võtsin Vent’i. Teate, ta on kõige naljakam hobune, keda ma eales näinud olen. Ta on turjast 176cm kõrge. Ja pähe lähevad poni valjad(Y)Suure poni valjad, aga siiski:D Ja sõites on ka selline tunne nagu poniga kablutaks ringi. Ja kõige parem on asja juures see, et ta tegelikult näeb väga hea välja oma ponipea ja hobuse turjakõrguse ja väikse hobuse kehaga:D Minule sõita on natuke ,,kuum,, parem sõna on närvis, ta küll ei tee mingeid lollusi, aga sa tunned kuidas hobune sul all närveldab. Ma endale sellist hobust ei ostaks, isegi kui ta hüppab super hästi, mida Vent ka teeb. Ma palju ei teinud, pigem lihtsalt liigutasin, kui tegin kõva trenni temaga. Järgmine oli Vancouver. Tema ma ostaks endalegi, isegi siis kui ta super hästi ei hüppaks:D Flatwork on super mõnus temaga. Selle trenni kohta ütleks, et nauding. Mõnusmõnusmõnus. Kolmapäeval tuli Beto tagasi. Ja tuli ka üks mära mulle juurde, mingi väike punn on:D Hall ja minu jaoks pisike. Hüppab tegelikult väga vingelt, natuke kuum tundub, mis natuke, väga kuum. Aga eks näis, kuidas Beto teda taltsutab:D Beto sõitis Vent’i natuke, hüppas, hobune oli super. Vancouveriga sõitis üks teine tüüp, ka hüppas, hüppas miskit 160cm, päris hea oli. Mina sõitsin oma Nanat, ka hüppasin. Beto pani mulle sellise kombinatsiooni, et latt üks fulee ja lattaed ja enne lattaeda umbes 50cm teine latt, et mul lihtsam oleks sammu näha ja, et mära ennast venitaks, sest eelmisest latist kuni selleni oli täpselt selline vahe, et mära pidi hästi alla tulema. Mina hüppasin, Beto järjest tõstis, kuni lõpuks oli lattaed 150cm. Seda 150cm-i tulin umbes 3 korda, kõik korrad puhkad Mis tegelikult on väga vinge arvestades asjaolu, et hüpe tuli alati väga lähedalt, sest eelnev latt reguleeris semmu selliselt. Seega mära on vinge(Y) hüppab ükskõik mida ja ükskõik kellega;)

Neljapäeval oli kõigil tavatrennipäev ega polegi midagi rääkida. Nanat kruttisin natuke rohkem kui tavaliselt, painutasin palju rohkem kui tavaliselt, tagant sõitisin rohkem peale ja samas ka eest võtsin, et teda natuke ümaramaks saada, jalavahetusi tegin jne. Ma arvan, et olen talle nüüd õige suulise leidnud. Selline pallikestest koosnev, terve osa, mis on suus ongi pallikesed, suuline ongi mõeldud eelkõige noortele hobustele, minu Nanale sobib igaljuhul väga hästi, sellega on eest pehme, ei kanguta, ei kakle, töötab suuga jne. Hüpata on ka super. Millegi pärast isegi tagant on palju aktiivsem selle suulisega, beljaamaga ta ei olnud väga aktiivne tagant, aga nende pallikestega on superlux. Vot tak.

Reedel oli esimene võistluspäev, hommikul olid Beto sõidud, 135cm Vent’iga ja 130cm väikse märaga. Vancouver hetkel rivist väljas, pikk jutt:s*** jutt. Loodame, et homseks korras. Vent oli puhas, oli ka mingil auhinnalisel kohal. Väikse märaga oli 3 maas, aga samas oli see Betole 4x üldse sõita selle märaga, niiet pole hullu. Mära on hästi eriline sõita ka, selline kuum tükk:D Minu sõit oli eelviimane, huhhh, kuidas ma vihan seda, et minu ja Beto sõitude vahe on alati NIIIII pikk:S Soojendus ei olnud väga hea, mul on väga loll komme, samm peaks ideaalne välja tulema ja siis mida ma teen?Ma hakkan sammu sättima!:S Ehk siis hoian vaest mära viimse hetkeni ja siis märake peab täiesti alt välja tulema, sest mina tahan ühte sammu veel:S Ma ei tea, miks ma selline lollakas olen. Aga platsile minnes oli nagu teine asi. Ma kahtlustan, et Nanale reaalselt meeldib võistleda:D Nii kui ma temaga võistlusplatsile lähen, on ergas ja valmis kohe minema ja ta tahab minna. Liikus hästi, samm tuli ka välja, sest tempo oli hea ja üldse väga hea oli. Puhas oli ka ja esimene koht oli ka
Laupäeval ise olin kehv, 2 maas. Pühapäeval oli puhas ja olin vägaväga rahul:)

Reede, 19.02
Võistlustele saabusime neljapäeval, öösel kell 1 hakkasime sõitma ja hommikul kuueks olime kohal. Nii see värk siin käibki, reisidakse öösel. Neljapäeval eriti midagi ei teinud, jalutasin Vent’i ja Vancouver’it ning sõitsin natuke Nanat. Beto tahtis, et ma hüppaks ka, lihtsalt et rohkem ,,tunnetust,, saada. Ma ju siiski ei hüpanud väga pikka aega ja alustasin alles eelmisel nädalal. Nana oli/on super tubli. Nagu Beto ütles, ma võiks pime olla ja mära ikka hüppaks:P Eks ma enam-vähem pimeda mõõdu välja annagi. Reedel oli esimene võistluspäev, hommikul esimene sõit oli Beto 135cm, Vancouveri ja Vent’iga. Vancouveriga üks maas ja Vent puhkas. Vent on üleüldse täiesti uskumatu loom, super ettevaatlik ja tehnika viimase peal(Y) Vancouver on lihtsalt natuke laisk, 135cm on talle väike ja siis ta ei viitsi oma kosse tõsta, koljat selline. Kõrgematel hüppab ülivingelt. Ja siis oli piiiiik ootamine minu sõiduks, minu sõit oli siis 110cm, esimeseks korraks täitsa hea kõrgus. Soojenduses oli mära hea, tegin palju kokku-lahku sõitmist, harjutasin just enda jaoks parkuuritempo hoidmist. Soojendushüpped olid ka viimasepeal, noo ma lihtsalt ei saa lõpetada mära kiitmist. Beto pani mulle lattaia 135cm peale ja mära oli super! Okser oli midagi 125cm, samuti mära super, ma ise paaril korral jebisin liiga palju, aga ma üritan ennast parandada:) Viimane lattaed enne sõitu oli 140cm. Ma tegelikult lõpuni ei saa aru, miks Beto nad nii kõrgeks pani, aga hea küll. Vähemalt võistlusplatsile minnes tundusid tõkked ülipisikesed. Nana on väga palju arenenud, ta on juba päris ettevaatlik ja suudab ka väga lähedalt hüpates hästi välja tulla, sirutab hästi.:) Parkuur oli puhas, kuigi mõnel tõkkel ma siiski sammu ei näinud ja oli natuke kahtlane, viimane okser oli eriti...Tempo oli päris kõrge ja siis ma ei hakanud tagasi ka võtma ja mära pani oma 2m enne lendu ja paugutas ülikõrgelt...Igaljuhul märaga olin ülivägarahul, endaga mitte nii väga, aga ma üritan:) Tulemuseks esimene koht. Homme jälle!

Laupäev, 20.02
Minu sõit oli päeva teine, jällegi 110cm, seekord andis juba 110cm mõõdu välja. Mingi valemiga vedas isegi Beto ennast minu sõidu ajaks kohale, eelmisel õhtul ta küll väga kahtles, kas suudab ennast üles ajada, aga näete, suutisJ Soojendus ei olnud väga hea, mulle tundus, et mära hakkab väsima, mitu päeva olen järjest hüpanud jne. Samm ka ei klappinud eriti ja üldse oli selline ligadi-logadi värk. Ei hüpanud kõrgeid, max. oligi 110cm. Polnud mingit mõtet kõrgemaks panna, esiteks oli parkuur 110cm ja teiseks ei tundnud ei mina ega ka mära ennast nii hästi, et paugutada nagu eile soojenduses. Parkuur oli tehnilisem kui eile, ma natuke kartsin kahte pööret, sellised suht kitsad olid. Parkuuri läbimisega ma jäin tegelikult väga rahule, mära oli nagu teine(tänase soojendusega võrreldes), ülienergiline ja tahtis minna. Kohati pidin teda ikka päris korralikult tagasi hoidma, aga mulle meeldib nii rohkem, kui see, et ma pean pressima. Tulemuseks kaks maas, aga pole hulluJ Need kaks olid maas just selle pärast, et ta suht tõmbas mul tõketele ja siis ma jebisin ja sebisin liiga palju oma käekestega ja ei lasknud tal korralikult hüpata, homme uus päev ja proovime pareminiJ Aga mära on super! Ja ta näeb iga päevaga järjest parem välja. Mind alguses väga häiris see, et ta nii peenike oli, ta muidu selline SUUR loom, pea juba nagu minu pool keha, kael ka küllaltki korralik ja siis keha selline kiitsakas ja peenike. No ma ei tea, mulle ei meeldi. Ja siis ma hakkasin teda rohkem söötma, just heina kogust suurendasin ja nüüd näeb juba täitsa kobe välja. Loodame, et varsti hakkavad lihased ka ilmuma, siis täitsa superlux:)
Päeva teine pool koosnes ootamisest, sest Beto sõit oli viimane. Beto sõitis tänagi 135cm mõlemaga. Nii Vent’i kui Vancouveriga oli 1 maas, aga ma ütleks, et asi nägi parem välja kui eile. Seda eriti just Vancouveriga, eile ta tundus väsinud ja laisk. Täna oli palju energilisem ja hüppas paremini. Homme lähevad mõlemad GP-d. Mina jälle oma 110-et:)


Pühapäev 21.02

Pole eriti midagi rääkida, st ei viitsi:P Minul oli siis jällegi 2 maas, sebin liiga palju oma kätega ja nii nad maha tulevadki:( Betol oli mõlemaga GP-s 1 maas.

Pilte võite näha fotoalbumis kasutaja kissy
Esimese päeva video http://www.youtube.com/martincaballos#p/u/12/Gg6Bwk6ya-w

Tänane päev, oeh, raske oli. Riin, mis sa valetad, et lühikesed ja igavad tööpäevad, täna ma lõpetasin pool kümme õhtul ja ikka jäi palju teha, st homme hommikul on veel palju teha:P Igavuse üle ma ka eriti kurta ei saa, mäsu ja möll käib. Hommikul saabus saepuru, ma arvan, et see oli minu kõige ekstreemsem saepuru kogemus:D Nimelt terve veoauto kastitäis pandi mulle maha ja bokse, kuhu see saepuru KOHE sisse panna neli...Noo, ma ei kommenteeri, ainult nii palju, et lõpuks võisid hobused oma boksis saepuru sees ujumist harjutada...ja muidugi terve hommiku, kui ma saepuru boksidesse panin, sadas. Nii tüüpiline. Tegelikult ma ei lõpetanudki seda saepuru värgendust täna, noo lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Hommikul veel kordetasin ka, ma oleks pidanud kõik kolm uut ära tegema, aga noh, ma vabandan, aga jõudsin ainult ühe. Kasutasin elus esimest korda Pessoa kordesüsteemi, täitsa huvitav oli. Kasutan kindlasti veelgi, eriti hakkan seda oma halliga kasutama, ilmselt igal hommikul peale karuselli natuke. Tal on kõvasti üldist füüsilist vormi vaja parandada, niiet paariks nädalaks läheb ta mul sellisele rutiinile, et hommikul karuselli tunniks, peale seda kerge korde Pessoa süsteemiga ja õhtul sõidan. Täna tegin talle korraliku ratsastustrenni, oma tunnikese sõitsin, minu jaoks juba väga korralik. Mingi hetk, kui ma veel eelmises töökohas olin, ei viitsinud üldse enam sõita, peale 20 minutit oli kõik, lihtsalt ei tahtnud enam. Ilmselt oli asi motivatsiooni puuduses. Hetkel halliga mul motivatsiooni jagub, mära on siiski ainult minu sõita ja temaga hakkan ka võistlema. Kasutasin täna kolmeosalist trenslit pluss libisev. See kombinatsioon oli väga edukas, ilmselt ratsastus jääbki nii, ainult hüppamiseks panen midagi natuke tugevamat. Pöörasin hästi palju rõhku ette-alla sõitmisele, et taguotsa natuke rohkem aktiveerida, tal jõudu on taga nii, et tapab, aga hetkel ta väga ei kasuta oma taguotsa. Natuke proovisin külgliikumisi ka, aga ega tal suurt aimu ei ole, kuidas selliseid asju teha. Aga harjutamine teeb meistriks, igapäev natuke ja lõpuks küll meil välja tuleb:) Palju-palju harjutasin ka paremast jalast galopi tõsteid, ta kipub mul vahel valesti tõusma, ilmselt on asi 100% minus, keharaskus natuke vales kohas ja juba tõusebki valesti. Jälgisin hästi palju ka oma istakut nurkades ja voldil. See on uskumatu kui palju saab ainult keharaskuse muutmisega muuta kogu üldpilti. Kui hoian raskuse nurkades/voldil korralikult välimisel jalusel, pole mingit probleemi sissevajumisega ja painet on ka nii palju lihtsam õigeks saada.Põhimõtteliselt see mida ma täna enda juures jälgisin oli siis see, et raskus välimisel jalusel, sisemisega toetan. Mära oli hoopis teine asi, lõpuks hakkasid galopitõstedki välja tulema:) Nii rahul olen temaga. Kuidagi ei tahtnud trenni ära lõpetada, koguaeg tuli uusi ideid, mida proovida, aga siis ma taipasin, et homme on ju ka päev, küll ma kõike proovida jõuan:) Minu Nana.
Beto hüppas täna oma uutega, kaks neist on täiesti uskumatud. Mõlemaga hüppas 150-160 parkuuri. Täitsa p**** kuidas mõlemad lendavad...Nüüd on mul uus siht ees, saada Beto nii kaugele, et ta laseks mul ka neid proovida. Vot see oleks vägev!

Nii, aeg on blogitada jälle:)
Mis siis uut? Olen nüüd Sevillas. Jubedalt külm on:S Tulin reedel ja pidin külmakrambid saama(kas eesti keeles on selline sõna? :D). Õhtul sõitsin ka natuke ja noo loomulikult pani Beto mind kohe hüppama(selgituseks, ma pole 6 kuud ühtegi takistust ületanud(ma tegelikult valetan, 1x hüppasin risti)). Ja muidugi pidi selleks olema noor mära, kes paugutab nagu ma ei tea mis:D Beto pani mulle lausa 110cm ette, üle sain, aga Beto väitis, et ma olin nii lahti sadulast, et minu ja sadula vahel oli vähemalt meeter:D Noh, juhtub. Aga peale seda hüppamist otsustasin mitte võistlema minna, pidin eile minema, aga eiei. Natuke liiga vara. Eile hüppasin jälle, seekord Nanaga. Videot temast võite näha http://www.youtube.com/watch?v=1QtnRlVTw8M .Suht võimas tädi on. Nooruke alles, sel aastal 6. Aga ülikerge sõita, minule kui amatöörile täiesti ideaalne. Ratsastus on küll kohati väga auklik, aga harjutamine teeb meistriks;) Igaljuhul kui asi on hüppamises, siis Nana on käpp:D Ma võin seal seljas üks kõik mida jukerdada ja ta ikka hüppab ja päästab. Tubli mära, mis muud ma öelda oskan. Eile olid tõkked kuni 105cm, mis minu jaoks olid juba suuured. Mul on alati olnud mingi tobe probleem kõrgustega, absoluutselt enesekindlust ei ole, kui tõkked kõrgemaks lähevad. Ilmselt mängib selles oma osa Blanka ja tema tõrkumised. Aga see ei ole enam teema, ma ei sõida temaga enam ja tema ei hüppa enam. Punkt. Tagasi eilse juurde, parkuur oli vist puhas, ma väga ei mäleta, aga ma mäletan, et ilus ta ei olnud. Ma ei näinud mitmel tõkkel sammu ja siis tulid mingid konnahüpped. Kuid siiski, peale pool aastat ilma hüppamata oli esimese korra kohta täitsa talutav. Täna ma ei pidnud hüppama, pidin ainult ratsastama ja ma siis ratsastasingi, panin Nanale mõnud pehmed suulised ja libiseva, et oleks lihtsam nii mulle kui märale. Kui olin umbes 20 minutit teda töötanud ja ta juba täitsa hea oli, sirutas ette-alla ja hoidis eest head kontakti, siis tuli Beto, et noh lähme hüppama siis...Ega mina vaidlema ei hakanud. Tulin alguses pisikest lattaeda soojenduseks ja siis pauhh, pani Beto mulle 120cm lattaia ette. Aga üle sain ja ei olnudki erilist hirmu, et kõrge vms. Veel mõned soojendushüpped ja siis tulin mõned parkuurid ka. Viimane parkuur oligi 120cm ringis, mõned natuke alla ja üks okser 125cm. Tundsin ennast paremini kui eile ja üldiselt klappis ka samm paremini, kuid siiski mõnel tõkkel ei tulnud samm välja. Aga jällegi-harjutamine teeb meistriks. Nüüd ongi nii, et Nanaga sõidan ainult mina ja vahel, kui me teda võistlustele kaasa võtta ei saa ja ta koju jääb, siis üks koolisõitja-ja see on ainult positiivne. Järgmisel nädalal lähme Itaaliasse võistlema ja sinna suure tõenäosusega tuleb Nana kaasa:) Ja ma saan võistleda:) Jeei! Ilmselt lähen midagi pisikest, 100-110cm. Vaatame, kuidas kulgeb paar trenni enne võistlusi. Täna oli veel üks suur sündmus, Beto kauaootatud TIPPHOBUSED saabusid:D Kolm tükki lausa ja ega pole midagi öelda, täitsa kobedad. Kas just olümpiale ja MM-ile....Noo elame-näeme:D

Külm on!

Vastik vihm ja külm ka:S Ilmake.ee andmetel kannatan ma hetkel 16 kraadi käes. Paks pusa ja sulejope seljas. Juhtub ka Hispaanias. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et ma kolin:) Juba sel reedel, nimelt lähen Sevillasse. Seal mulle endale natuke paremad tingimused(ma vähemalt loodan). Hetkel ma lihtsalt suren igavusse, õudne. Mitte midagi pole päevad läbi teha, mul hetkel ainult 3 hobust, 5-ga oli veel kuidagi tegevust, aga 3-mega, kellest ainult kaks trennis...igav on! Niiet otsustasin kohta vahetada, vähemalt saan mingi vahelduse. Irooniline on see, et ma lähen oma endise ülemuse juurde tagasi. Kes seda oleks arvanud? Aga elu teeb oma imelikke keerdkäike. Sevillas mul hakkab olema 6 hobust, 1 läheb vist ära, seega jääb 5. Viis täitsa paras, tegevust jagub. Seal on hea see, et ma saan ise hüpata ja võistleda:) Juba laupäeval lähen võistlema, põhimõtteliselt näeb asi nii välja, et ma võtan hobuse ja lähen, ilma enne trenni tegemata. Proovida tuleb kõike, ka täiesti tundmatu hobusega võistlemist;) A ja kõige parem on see, et ma pole ise 5 kuud hüpanud(Y) Ellu jäämist saan vist juba heaks tulemuseks lugeda. Ega ma väga muud ei oskagi nagu kirjutada hetkel. Tegelikult ma üleüldse peaksin selle asemel, et siin blogi kirjutada, pakkima ja koristama. Aga ma ju olen Karin. Ma jätan alati kõik viimasele minutile. Väga tüüpiline. Ma siiski üritan nüüd pakkima asuda, loodame, et mu teele ei satu segavaid faktoreid, nagu näiteks söömine ja niisama lebotamine:D

Heips!

Hetkel elu suht lill, ülemus ära, mis siis lühidalt tähendab seda, et mul 4 looma sõita(Y). Ta kusjuures on väga tihti ära, veebruari lõpus läheb üldse kuuks ajaks ära. noojaa. Ma vahepeal üldse ei viitsi sõita, aga hetkel täitsa tahan, niiet hea. Ta ära olnud juba mõned päevad, olen saanud mõnusa enda rütmi. 10-ne ajal lähen talli, chillin natuke ja siis tõmban loosi, et kes esimesena, ülejäänud lähevad masinasse niikauaks kui sõidan esimest. Eile sõitsin Carrera esimesena(10-aastane ruun, temaga ka üks video youtube's(see ütleb rohkem kui mingi mittemidagi ütlev kirjeldus;) ) : http://www.youtube.com/watch?v=oNBMi9WoflQ . See selline pure värk, mitte mingit lõikamist, mitte midagi:P Me lõpuks leidsime talle suulise, millega ta hea on, ta on hea ka tegelikult kõige tavalisema trensliga, aga vahel tal lööb mingi kiiksu peast läbi ja tõmbab eest kangeks ja siis kuidagi ei saa teda tagant tööle. Igaljuhul mikmariga on ta hea, täiesti teine loom, eest ülihea kontaktiga sõidetav ja tagant töötab ikka päris hästi(Y) Mul suulistega on üldiselt selline arusaam, et ma pigem panen midagi tugevamat suhu ja jebin eest palju vähem, kui üritan meeleheitlikult millegi väga pehmega sõita ja jebin eest. Eile Carrera oli hea, nauding sõita, ma rohkem mängisin temaga kui tegin tõsist trenni, ma arvan, et ka see on vahel oluline:) Mängimise all ma mõtlen siis igasuguseid lihtsad koolisõidu harjutusi, tema jaoks kvalifitseerub see kui mäng:D Tal lihtsalt nii tugev põhi all, et ta tõsiselt naudib a'la galopi piruette ja jalavahetusi:D Selline hobune siis. Vinge. Eile sõitsin ka halliga, meil enamus käivad värvuste mitte nimede järgi, muidu päris nimi on Clooney, nagu George Clooney, sama hall ja sama võluv:D Ta nooruke alles, 6 aastane ja talle üldjuhul meeldib rohkem ringi kepsutada kui trenni teha, aga üldiselt jäin ülirahule temaga, tagant töötas hästi ja eest hoidis mõnusat kontakti ja üldse oli täpselt nii hea, kui ta oma vanuse kohta olla saab:) Vahepeal ta küll mõtles, et oleks suht naljakas minust lahti saada, aga võta näpust, see nali jäi ära:P Kahjuks läheb ta täna/homme ära:( Sest ülemus ei osta teda siiski ära. Nojah ega ma ka ausalt selle raha eest ei ostaks, ta on super hobune, aga noor ja kogemust pole üldse, 120cm parkuuri läheks kohe, aga siiski Eestis saaks sama raha eest GP hobuse, tõsiselt. Võibolla isegi kaks GP hobust, või rohkem:D Siin on hobuste hinnad kergelt öeldes laes.
Ja ega ma rohkem eile ausalt öeldes ei sõitnudki, teised käisid karusellis, oma vanakese pani vist välja ka korra. Vanake on siis 23 aastane ruun(siin on kõik ruunad! meil tallis 90-nest hobusest healjuhul 5 on märad:D), ta on olnud mu ülemusel 18 aastat, täiesti uskumatu. Aga tal on ka palju probleeme, kahju temast. Põhimõtteliselt lonkab kolme jalga, 9 kuud tagasi murdis esijala kõõluse, enne seda käis veel sadulas ja oli tipp-topp, aga 9 kuud boksis on oma jälje jätnud. Arstid soovitasid magama panna peale kõõluse murdmist, aga mu ülemus ei suutnud, arusaadav ka, kui hobune on sinuga veetnud niivõrd pika aja, nüüd see esijalg on suht okei, ta küll lonkab seda pisut, aga mitte hullult, nüüd on tal probleemid selja ja tagumiste jalgadega:( Kõik ütlevad, et peaks ta karjamaale panema, hobusele parem, aga mu ülemus on niivõrd põikpäine selle hobuse suhtes, ta loodab, et kunagi saab temaga veel sõita jne. Kahju. Hobune muidu on üliarmas, ma pole eales kohanud viisakamat ja targemat hobust kui tema. Üks päev ta põhjustas mulle päris suure ehmatus ka. Nimelt läksin teda karusellist võtma ja sinna jõudes vaatan, et minu kaks hobust on ühes vahes! Nagu mida!? Esimese asjana mõtlesin, et mingi loll groom tegi seda, ükskõik mis põhjusel. Aga natuke mõistlikum on arvata, et mu vanake kukkus(ta oli üks külg porine ka) ja siis see eraldussein läks temast üle ja ta sai püsti ja oligi koos teise hobusega. Jumal tänatud, et mõlemad rahulikud olid ja üksteist ära ei tapnud, selles suhtes, et nad ei käi kunagi koos koplis vms. Aga lõpuks oli kõik hästi, mõlemad hobused korras ja midagi hullu polnud, aga see oli mul küll esimene kord elus, kui ma midagi sellist nägin, kaks hobust ühes karuselli vahes.
Täna ma olen laisk, vedasin ennast talli peale 10-net ja sõitsin ühe hobuse ära(teised teen pealelõunat:) ) Täna siis sõitsin Idemiga. Ta on parim harrastaja hobune üldse. Vähemalt hüpata, täiesti automaat käigukast:D Täna oli ta täitsa hea, pikalt ei teinud, sain mis tahtsin ja oligi. Aga üldiselt mul käed väsinud trükkimisest:D Niiet adios! Kirjutan millalgi jälle, võibolla peale Inglismaa trippi(lähen hobuseid proovima;) )

Mõned pildid

Ma olen palju mõelnud sellele, et uuesti kirjutama hakata. Oleks huvilisi?
Igaljuhul väga palju on muutunud peale minu viimast postitust, pole ka ime, üle poole aasta on möödas. Hirmus, kuidas aeg lendab. Ainus asi, mis on samamoodi nagu siis, on ilmselt fakt, et ma olen ikka koos on supervinge boyfriendiga(eesti keeles pole õiget sõna:D). Aga keda mu armuelu ikka huvitab? Niisiis elan ja töötan ikka Hispaanias, Costa del Sol'is ja see siin on päikeserannik kohe päris sõnaotseses mõttes, tõestatud on fakt, et siin on üle 300 päikesepaistelise päeva aastas;) ja nii ongi. Siin on kaks võimalust, kas lauspäike või lausavihm ja see vihma variant on ainult 3-mel kuul aastas ja sedagi mitte eriti tihti, aga samas, kui sajab, siis ikka sajab nii, et armu ei anna:P 7 päeva jutti pole ime. Ja ma räägin totaalsest padukast ja tugevast tuulest, aga siis tuleb jälle päike välja ja elu on lill:)
Üks suur asi, millega ma mõni aeg tagasi hakkama sain, on see, et mul on nüüd oma esimene üürikorter, ainult minu. Päris uhke olen enda üle. Võin öelda, et olen 100% iseseisev.
Töö kohta siis nii palju, et töötan hetkel ühe endise MM'i sõitja jaoks, kellel oli pikk paus(15 aastat) ja nüüd alutas uuesti. Hetkel on mul 5 hobust ja igav mul nendega juba pole. Tööd on palju, kohe päris palju, mul ülemus nõuab kõike ka väga perfektselt, aga iseenesest on see hea, nüüd tean, mida oma groomidelt oodata tulevikus;) Ja mitte väga kauges;)
Aga kahjuks mul saab aku tühjaks ja laadja jäi koju, niiet:( pean lõpetama, aga andke märku, kas keegi on üldse huvitatud minu blogist?