Back in track:)

Pole pikalt kirjutanud, mõtlesin, et võiks ju.

Hispaaniasse tagasi tulin peaaegu kaks nädalat tagasi, kohe peale lõpetamist, isegi oma lõpupeole ei jõudnud, aga pole hullu, ma ei kahetse, sest siin on hea!!! Super hea, väga väga hea. Mõned päevad peale saabumist läksin hobustega Portugali, võistlustele. Pikalt ei räägi, midagi väga huvitavat polnud, korra tegi Beto QuiQui'ga 0kp 145cm, mis on tegelikult super, sest hobune on alles 7. Uskumatu loom, täna ma hüppasin temaga 20cm latti ja tüüp hüppas seda nagu 140cm:D
Mul on nüüd üks uus hobune ka-Nana. Ta pidi olema ainult mulle sõita, minu võistlushobune siis, aga peale saabumist selgus, et tegu on hoopis teise loomaga, kui arvasime...Kui Beto teda Belgias proovis, siis ta ütles, et oli super ja pehme ja üleüldse mõnus, siin aga hobune on totaalne puulõust, totaalne! Ja ülikartlik ja üleüldse s***, kuigi ta on olnud siin juba peaaegu 2 nädalat, igaljuhul me Betoga arvame, et talle süstiti midagi sisse, kui ta teda proovis, et hobune normaalne ja rahulik oleks, ilmselt saadame ta isegi tagasi. Praegu olen sõitnud siis QuiQui ja Capanaga põhiliselt ja ma jumaldan neid:) Täiesti ebareaalne kui head mõlemad on, minu jaoks eriti Capana, sest tal on kogemust ja ta õpetab mind, kui hobune pole super, siis ma tean alati, et mina tegin midagi valesti ja üsna pea Capana annab mõista, mida ma teistmoodi peaks tegema, fantastiline. Kahju on ainult sellest, et ta on müüdud ja järgmisel nädalal sõidab Inglismaale. My little baby:( Aga Inglismaalt tuleb parem asemele, niiet...Ma ei teagi, mida veel kirjutada, liiga palju asju, et ma ei suuda neid selekteerida:P Edaspidi luban rohkem kirjutada:)

TEHTUD!

See päev on lõpuks läbi ja ma olen vaba! Keskkool sai lõpetatud:) Selle puhul sai kõvasti pidu ka pandud, aga sellest me ei räägi... :D
Igaljuhul sõitmas ma olen hetkel minimaalselt käinud, pole lihtsalt aega olnud, millest on muidugi ääretult kahju- siiski viimased korrad Hüürus. Üks päev käisin Täpsuga maastikul, tegin temaga esimest korda seljas galoppi ka, väga viisakalt käitus, ei üritanudki minust vabaneda. Mugav oli ka, selline pehme tugitool. Domiga vahepeal ei ole jõudnud üldse käia, isegi mitte Blanxiga, masendav! Blanx pidi vahepeal juba vorstiks minema, Anne(tema omanik) üritas mingi päev maastikule minna ja saate aru, hobune ei läinud kodust kaugemale, iga asja peale viskas ennast püsti, see komme tuli tal peale Heidit ja lõpuks Anne ei saanudki kodust ära, tund aega jamas ja ei saanudki:S Helistas siis mulle, oli väga närvis ja lubas Blanka rebastele viia, lõpuks rahunes ja proovis uuesti, aga ka seekord edutult. Järgmisel päeval käisime Heidiga koos, Heidi tegi Blanxile natuke šokiteraapiat, mõju ei oska kommenteerida...Et jah, väga nõme teema on, omanik, kes on pühapäeva ratsutaja, ei saa oma hobusega isegi maastikul enam käia. Fun! Aga täna mina hüppasin tibuga, viimast korda, viimast! Ma isegi ei suuda uskuda seda, mida kirjutan, see ei saa ju ometi võimalik olla. Võib saab? Neli ja pool aastat koos, seda on päris palju, see on lausa uskumatu, et ma nii kaua vastu pidasin. Armastan, armastan, armastan, armastan!!!

Einoo, mulle ka hullult meeldib...

Ma olen oma otsusega rahul, väga rahul(minna Hispaaniasse ja jätta kõik, mis puududab Eestit maha) . Ma võin ükskõik, mida teha, aga Blankat mina hüppama ei saa ja punkt. Eile ka, ta oli soojenduses ülikindel, nagu linnuke. Võistlusplatsil pani blokki soojendus tõkke ette, noo hallloooo! Ja mitte lihtsalt, tal oli vaja oma ilusaid küünlaid demostreerida ja üldse ,,tsirkust,, teha, mida ta enne ei teinud(enne kui Heidi hakkas temaga kaklema, et platsile saada). Tore! Parkuuris ta isegi hüppas talutavalt, aga siis tuli 8 tõke, mis oli mingi eriti loll kolmik, mitte lattidest, vaid see koosnes nagu mingitest eraldi tõkkepuudest, ma ei tea, ma ei oska seletada:P Igaljuhul seal ta pani jälle blokki ja korra ajas ennast nii püsti, et mul oli tunne, et nüüd küll kukume üle selja, tõesti tore. Kusjuures tõkked, mis olid veel jäänud, neid kõiki me korra hüppasime juba ja enne mind ei olnud ühtegi puhast, krt oleks see r***** sellest üle läinud, me oleks vabalt võinud võita:D See selleks, järgmist parkuuri ei läinud, sest seal oli see sama kolmik sees ja ma ei saanudki sellest üle, niiet polnud mõtet. Aga eilses päevas oli ka palju postiivset, esiteks oli Egega päris tore koos võistlustel ja meie vanakesed, kes tavaliselt on saikod, olid täiesti flegmad koos:D Ja teiseks helistas mulle õhtul Beto, kurtis kui halb ma olen, ei saada ühtegi sõnumit ega meili ega ei helista. Siis rääkis, et võitis mingi väikese grand prix kuskil Ramonaga, väga hea! Ja minu Capana oli mingi 11 aastase tsikiga 110cm sõitnud ja oli puhas:D Aga ilmselt Capana läheb Inglismaale ja ta toob tema asemele kellegi veel parema ja mu 5 aastane(ma tean nüüd nime ka- Nana :D) pidi jõudma! Beto ei jõudnud teda ära kiita:) JA SIIS teatas Beto mulle, et pani mu Pessoa kliinikusse kirja!!! Nagu jeeeeiiiii! Terve nädalalõpp Pessoa trennides, pole paha! Peale seda oli kogu mu halb tuju nagu võluväel kadunud, kellel ei oleks:D Vot ja sellega lõpetangi, oli tore.

Niinii, polegi nagu motivatsiooni midagi kirjutada, kuidagi väga tüüpiline Eesti värk....
Eile tegin kõik kolm looma ära, kõigepealt käisin Domiga pika maastikuringi ja sellest palju tegime galoppi, täitsa väsinud oli poiss lõpuks. Aga see on ainult positiivne:D Siis tegin Täpsule vabahüppeid, hüppas küll, pole midagi öelda, iseasi, kas temast tipphobune saab...Kohati ta tundub mulle siiski sellise toreda ja hea keskmise sportloomana, kes võiks miskit 120-130cm tulevikus sõita, ma mõtlen seda just sellest küljest, et kas mul oleks mõtet ta Hispaaniasse kaasa võtta. Mõned nädalad tagasi ma palusin abi otsustamiseks, kas üldse minna, nüüd palun abi otsustamises, kas Täps kaasa võtta:) Toon välja ka mõned head ja halvad pooled. Nimelt hea oleks see, et seal koos Betoga ma suudaks talle anda korraliku ratsastuse ja samas ise õppida, kuidas korretktselt sõita noort looma eeldusel, et temast saab väga kõrgel tasemel loom. Teine pool oleks see, et mul oleks 1 loom veel juures keda sõita, aga samas mul niigi 2 looma enivei ja 1-2 tuleb päevas juurde, kui Beto ei viitsi kõiki oma loomi ise sõita:P Ehk ilma Täpita 3 hobust on mul sõita ikkagi. Positiivse poole pealt ei oskagi rohkem välja tuua, aga halva pealt siis see, et pool aega ma olen koos Betoga võistlustel ja Täps jääb siis sõitmata ja heal juhul visatakse karuselli(koplis seal loomad ei käi), aga samas noorel loomal polegi vaja olla töös üle 4x nädalas, 4 on lausa maksimum. Halb on veel see, et tema sinna saamine saab olema üks paras pähkel ja kindlasti mitte odav pähkel:D ja seda mulle ju kinni ei maksta, pärast elamine küll, aga...oeh, ei teagi, mis ette võtta, kui ma näeks, et sellest loomast tuleb kindlasti tegija, siis ei kahtleks, aga...ma ei tea, samas kunagi ei tea, pärast hakkab paugutama nii, et ainult hoia ja keela. Ühesõnaga andke nõu! :)
Peale Täpit sõitsin Blanxi ka, super oli! Tegin korraliku trenni tüdrukule ja toimis ilusti, üritasin ta hästi tervaks sõita, parem sõna oleks tundlikuks vist:P Tegin palju kokku-lahti sõitmist, lühikesi pöördeid ja proovisin ka harjutust, mida Beto teeb igapäev kõigile oma loomadele(väike volt ja koguaeg lükkad tagumikku välja ehk põhimõtteliselt näeb asi välja nagu sääre eest ära astumine ringil, mitte diagonaalil) alguses Blanx ei saanud väga pihta, mida ta tegema peaks, aga kui sai, polnud mingit probleemi, astus ära küll.
Täna sõitsin ainult Blanxi, hüppasin nimelt. Nii hea on! Hoopis teine asi, kui mina ennast sadulas kindlat tunnen, paugutab hästi, ma ei viitsigi midagi detailselt kirja panna, panen mõne pildi. Ühesõnaga kui leiduks mõni kindel sõitja, kes on tõesti KINDEL ja teab, mida tõkke ees hobusega teha, siis saaks ta endale ikka väga hea looma istumise alla...
Täpile tegin kerge korde, mitte midagi huvitavat.
Muide, ma sain osad eksami tulemused kätte ja ma sain matemaatika LÄBI!!!! Ma hüppasin peaaegu taevasse, kui selle sõnumi sain:D Niiet keskkooliga on nüüd vsjooo! Enam kunagi ma ei pea oma peakest sellega vaevama! Ja laupäeval on mul ARK'is teooria eksam ja pühapäeval lähen kindlasti võistlema-wish me luck!

TAGASI EESTIS (loetud päevad:) )

Ma tahan tagasi Hispaaniasse! Tahan, tahan, tahan tagasi! Aga õnneks on mul Eestis ainult loetud päevad veel ja siis saangi tagasi ja pikaks ajaks-jeeeeeei! Sest kes siis ikka Antartikaks elada tahaks:P
Koju jõudsin pühapäeva öösel, enne viite ja ärkasin pühapäeva hommikul pool 9 ja milleks?:D Selleks, et TALLI minna. Hüüru läksin Aile ja tema mingi sõbrannaga, kes pidi Domiga sõitma minema. Hüürus rääkisin Annega juttu, väga tore oli jälle üle pika aja:) Kui elamus vahetatud, läksime sõitma: mina Täpsuga ja Aile sõbranna Domiga, Aile oli jalamees:D Täpi oli katastroof sel päeval, okei mina olin, ma nõudsin talt liiga palju ja selle peale ta kakles loomulikult, sest ta noor hobune, kes ei oska MITTE MIDAGI ja siis mingi loll elajas tuleb ja hakkab nõudma asju, mida hobune ei oska, loomulikult läheb hobune segadusse ja närvi. Loll Karin... Pärast samal päeval sõitsin veel Blanxi, nii hea oli kodus olla(loe:Blanka sadulas). Ma ei jõudnud ära oodata, et ma jõuaks platsile ja saaks temaga hüpata...platsil ka vaatasin koguaeg kella, et enam-vähem 10-15 minutit soojendust saaks, nii hull tahtmine oli hüpata:D Hakkasin siis kõksima ja niii hea oli! Kuna ma sain väga palju enesekindlust Hispaanias(kes ei saaks 160cm hobusega?), siis see kandus ka Blanxile ja ta oli super, kui mina tegin pealesõidu korraliku, siis ta hüppas 100% . Tõstisin tõkked päris palju, mul pole väga ammu Blankaga olnud nii, et ma tahaks järjest kõrgemad hüpata, aga see päev oli, ma arvan, et ükski tõke polnud alla 110cm, pigem üle ja osad neist sellised kollid, mida ma polnud temaga kordagi hüpanud, sest ma arvasin, et ta raudselt tõrgub, aga sel päeval sain neist esimese korraga üle, mingit probleemi polnud:) Lõpuks panin ühe okseri mingi 130cm peale, sõitsin peale ja siis kaugelt juba vaatasin, et krt see siiski liiga kõrge ja võtsin voldile juba umbes 4 fuleed enne, niiet ma ei provotseerinud tõrget, lasin tõkke 3 auku alla ja tulin uuesti, ilusti hüppas:) Nüüd pühapäeval lähen võistlema ka ilmselt, 100cm ja 110cm, viimane kord, vahet pole mis saab:D Aga sel päeval trennis ma veendusin selles, et kogu värk oli minu enesekindluses ja selles, et ma ei osanud hobust enne tõket toetada, aidata tal õiget äratõuke kohta leida. Hea ratsanik suudaks Blanka kaugele viia, nüüd ma tean seda! Kahju, et ma varem selliste asjade peale ei tulnud, aga eks see on alati nii, et kui pole enam aega ja lõpp on käes, siis saavad paljud asjad selgeks, et miks ja milleks, aga pole hullu, elu läheb edasi. Esmaspäeval käisin Täpsuga Malle trennis, alguses sõitis Malle, ma tahtsin näha, et kuidas ta tema all on jne. pärast läksin ise selga ja koos Mallega oli asi palju parem, kui eelmisel päeval, Malle isegi ütles, et mul on istak palju paremaks läinud(hea tasakaal jm.) :) Seda oli hea kuulda! Hiljem käisin Heidi trenni Blanxiga vaatamas, tal oli ka Malle trenn, neil läheb ilusti, mitte küll super, aga siiski, hästi! Tublid tüdrukud, hetkeks proovisin ise ka, hoopis teistmoodi oli kui varem, aga mitte halb. Täna käisime Annega maastikul, mina Täpsuga ja tema Blanxiga, hea oli, Täps üritas vahepeal pukitama hakata, aga tegelikult on see positiivne, ta lõpuks saab aru, et ratsutamine polegi halb, vaid võib tegelikult lausa lõbus olla:D Ja ega muud huvitatavat polegi, tavaline Eesti värk:P
Hoidke siis pühapäevaks pöialt! Viimane kord-peab hästi minema!

Täna sai Brasiilias ja Kuubal ära käidud!

Ehk siis hommikul läksime talli ja alustasime Albertoga sõitmist, minul oli Capana ja Golden Grannus, oi kuidas ma jumaladan teda ja Alberto sõitis Ramona ja Oui Oui'ga. Kõigepealt panin Albertole Ramona valmis ja siis endale Capana, rääkisin Albertoga ka ja ütlesin, et ma tahaks täna hüpata Capanaga, ta oli nõus, aga ütles, et ma paneks beljaamad ja kannused, mina vastu, et eiei, ma tahan proovida tavaliste suulistega ja ilma kannusteta, Alberto oli küll üliskeptiline, aga lõpuks ütles, et ise tead ja ära pärast tule mulle halama:D Igaljuhul panin Capanale tavalised oliivid ja kannuseid ei võtnud. Platsil hakkasin vaikselt sooja tegema, ma natuke tegelikult kartsin, sest see oli esimene kord kui Alberto mind temaga peale võistlust nägi(ehk mingi poolteist nädalat). Ja hobune oli super, üldse ei olnud kange eest ja reageeris ülihästi ja üleüldse oli fantastiline, ma olin isegi üllatunud, sest alles eile ta oli suht kange, mitte küll nii nagu päris alguses, kuid siiski...Alberto vaatas kõrvalt ja ütles, et jh, on nagu parem küll, aga kui sa hüppama hakkad, küll näed, et sa tegid vale otsuse(suuliste ja kannuste osas siis) :P
Hakkasin siis kaheksat sõitma lattaia peal ja hobune oli SUPER pehme ja Albertol oli suu ammuli:D Siis ta lasi veel igasuguseid harjutusi teha ja hobune oli ikka pehme ja Alberto suu vajus järjest rohkem lahti, igaljuhul lõppkokkuvõttes ei olnud tal õigus! Capanaga on täiesti võimalik sõita normaalsete suulistega(selgituseks, varem sõitis see hobune ainult beljaamadega ja kangis eest väga palju). Ahjaa, Capana oli see, kellega ma Brasiilias käisin:D Nimelt Alberto ütles, et ma teen nii suuri pöördeid, et vahepeal olen otsapidi Brasiilias ja alles siis kunagi jõuan tagasi Hispaaniasse:D
Lõpetasin Capanaga ja ka Ramonaga, siis Albertole Oui Oui valmis ja endale Golden. Kui ma Goldeniga sõitsin, siis Beto ütles, et vot nüüd tüdruk sa töötad hobust ja oled 60% parem, kui ma sind esimest korda nägin. Hea kuulda! Goldeniga tegin palju erinevaid asju, sest temaga on lihtsalt nii suur nauding sõita ja ta kuna ta on nii kogenud, siis oskab kõike:) Mingil hetkel Beto ütles, et kle tule nüüd seda okserit. Ma ei suutnud uskuda, mida ma kuulen, sest alles eelmine nädal ta ütles mulle, et tema hobustega ei hüppa never ever keegi teine peale tema enda...Ja nüüd mul ta siis lasi! Aga siiski ma suutsin kõik p***** keerata, tulin okserile peale ja ühesõnaga lõpetasin okseris....hm, suure grand prix hobusega ei saa meetrist okserit hüpatud??? LOLL LOLL LOLL KARIN!!! Kirusin ennast maapõhja ja lasin Beto selga, sest rohkem ma seda looma rikkuda ei tahtnud, ta hüppas mõned korrad ja ütles, et ma uuesti selga läheks, ma ei saanud päris hästi aru, et mis ta soovib, et ma ta hobuse päris ära rikuks või mida?:D Aga selga ta mu ajas...seekord ta rääkis mulle pikalt ja laialt kuidas selle hobusega sõita ja milliseid pealesõite teha ja siis meil klappis ilusti:) Okser oli mingi meeter ja vahepeal mul oli konkreetselt tunne, et taguots lendas üle pukkide, lihtsalt jõhkralt paugutas ja ühel korral ei jäänud Kuubast palju puudu, piiril käisin kindlasti ära:D Mõned korrad hüppasin lattaeda ka, 1 oli 120cm ja seal oli jällegi tunne, et ta hüppas vähemalt üle pukkide, FAN-TAS-TI-LI-NE hobune! Ma väga loodan, et Beto laseb mind kunagi veel temaga hüpata, vägaväga loodan.
Ja siis oligi kõik, minu ,,tööpäev,, mis koosnes sõitmisest, lõppes kell 12:D Käisime Betoga veel linnapeal, ta näitas mulle oma uut skuutrit(ma ei tea, kuidas seda kirjutada), rääkis, et varem tal oli Ferrari, rääkis minu uuest hobusest ja üldse-chill :)

AR*

,,Tere, mina olen Karin ja mul on sõltuvus, ma tunnistan seda lõpuks, nimelt ratsasõltuvus''


Nädal Portugalis oli raske, väga raske. Lõpuks ma olin vaimselt ja füüsiliselt nii läbi, et ma isegi ei andnud endale enam aru, mida ma teen...Rääkimata sellest, et viimasel päeval ma karjusin kõigi peale(turvade, juhi, Alberto jne.) ja olin üleüldse totaalne närvipundar, ma loodan, et need inimesed suudavad mulle andestada, eriti üks turva, kellega ma päris karm olin(A)
Aga kõigest lähemalt, kohale jõudsin hobustega teisipäeval, Alberto tuli alles kolmapäeva õhtul, seega ma pidin tervelt 24h nendega üksi hakkama saama, suht raske oli, sest sealsed inimesed ei rääkinud just palju inglise keelt ja mul võttis vist terve tunni, et üldse boksid hobustele leida, sest keegi ei oskanud mulle midagi seletada. Õhtul 12-neks olin enam-vähem lõpetanud ja nii kui minu pea patja puudutas, ma magasin. Järgmisel päeval tuli Alberto ja sõitis kõiki ja õhtul läksime välja ja ta tutvustas mulle oma parimat sõpra Bert'i ( ka sõitja, tippsõitja:) ), lihtsalt nii vinge inimene, et mul pole sõnu, ebareaalne...Ma naersin sel õhtul rohkem kui kunagi varem oma elus, aga eks Bacardi colad tegid ka oma töö:D Mingi 3-4 ajal jõudsime tagasi hotelli, mis siis, et järgmine hommik ma pidin enne 7-set ärkama...Hommikul algasid esimesed sõidud, esimene sõit oli 140cm ja Oui Oui de Neustre läks esimesena, ma ausalt öeldes ei mäleta kuidas tal see konkreetne sõit läks, aga üldiselt hüppas Oui Oui nendel võistlustel hästi, kõrgusel 140-145cm tal tuli stabiilselt üks maha, aga ta on alles 7 ka, tal aega areneda veel paaalju. Alberto loodab temast olümpiamedalisti saada:) Tegelikult väga utoopiline plaan polegi, hobune on üliandekas.
Siis läks Golden Grannus 150cm sõitma, täiesti lõpp, kuidas ma jumaldan seda hobust... 1 tuli vist maha, aga see oli totaalselt Alberto enda viga, hobune oli nagu lennuk. Järgmisel päeval oli suur grand prix 160cm ja Alberto kvalifitseerus sinna, niiet minu golden boy läks:) Viimasel süsteemil tulid mõlemad maha, sest enne seda oli okser 4 normaalse fuleega ja ilmselt Alberto mõõtis vahe valesti või tegi lihtsalt valearvestuse, igaljuhul nad puterdasid seal kõvasti ja normaalne hobune oleks teise ette seisma jäänud, aga mitte Golden...Ehk siis oleks Alberto paremini sammu klapitanud oleks 160cm puhas! Fantastiline hobune! Järgmisel päeval oli neil 150cm puhas. Ja siis Ramona, tema oli ka suht stabiilselt selline 4-8 kp tüdruk, aga ei, pole midagi öelda, hea hobune(ta sõitis siis 145-150cm). Õhtuti käisime iga päev väljas ja üks õhtu olin ma ikka päris purjus ka, aga väga lõbus oli:) Ühesõnaga tegelikult oli suht tore nädal, aga lihtsalt väga väsitav, lausa nii väsitav, et kui üks päev Alberto palus,t ma veel tunniks jääks ja ootaks kuni vet. hobustele midagi sisse tilgutab, siis ma saatsin ta ikka suht kaugele p***** (ma olin selleks hetkeks tallis olnud 12 tundi) :D
Peale Portugali avastas Alberto, et tal põlv väga valus ja otsustas, et nädal aega sõidan mina kõiki ta hobused(ausalt öeldes oli mul hea meel(6) ), igaljuhul läks ta arsti juurde ja talle öeldi, et kle mees, sa vajad oppi...aga oppi ta ei taha, niiet ta lihtsalt ei sõida ,,pikka'' aega(loe:6 päeva).
Esmaspäevast siis sain lõpuks sõitma, niiiiiiiiiiiiii hea oli. Alustasin Capanaga(tema on minu igapäevane hobune), päris hea oli tegelikult, ilmselt nipp oli selles, et Alberto ei olnud tallis ja ma sain sõita, nii nagu mulle meeldib ja sain ka täiesti tavalised suulised panna ja ei pannud knnuseid...ja hobune oli hea, mitte küll super, aga võrreldes algusega väga hea, siis võtsin Oui Oui, ta oli palju parem, kui ma arvasin, ta oli lihtsalt fantastiline, ülikerge sõita ja allüürid olid sellised, et ma lihtsalt lendasin platsil ringi, tegelikult pigem hõljusin:D Siis Ramona, tema oli jällegi palju hullem, kui ma arvasin, väga kange eest ja üldse selline puupalk ja ma ei hakanud jamama ka temaga, lihtsalt liigutasin natuke ja oligi. Ja siis ma võtsin Golden'i....täiesti lõpp, ma JUMALDAN seda looma, parim kellega ma üldse kunagi sõitnud olen, temaga sõita on täielik nauding, ülisuper loom, kui mul oleks raha(ikka väääga palju, sest hm...ma isegi ei taha mõelda), siis ma ostaks ta kohe ära. Ülejäänud päevad on ka hobused üüülihead olnud:)

*Anonüümsed ratsutajad

Aga ma pean nüüd minema. Kuhu küsite?:D Jahiga sõitma loomulikult. Ilusat päeva! :D

Homme lähen Portugali!!!

Tänane päev ei alganud hästi, kohe üldse mitte. Sõitsin talli ja siis andsin Ramonale ja Oui Oui heinad ette, panin ka Capanale, mingil hetkel panin tähele, et Capana ei söö üldse, läksin siis vaatama, et mis värk on ja ta oli tulikuum ning hingeldas ja üritas koguaeg pikali heita, silmad oli ka hoopis teistmoodi, sellised haige hobuse silmad:( Siis ma sain aru, et tal koolikud ja ma teadsin, et pean jalutama minema temaga ja vaatama, et ta ei püherdaks, kõige hullem oli see, et mul ei olnud päitseid ja polnud ka varustuseruumi võtit, see düüd, kes mulle varustuseruumi iga päev lahti teeb, jääb ALATI vähemalt 45 minutit hiljaks, nii ka täna. Ja ma ei saanud Capanaga jalutama minna:S Lõpuks läksin ühe teise tallimehe juurde, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja nii me siis seal seletasime, tema hispaania keeles, mina midagi aru ei saa ja mina inglise keeles, tema midagi aru ei saa, suht naljakas oli:D Aga päitsed ma talt sain ja ta tuli Capanat vaatama, vaatas natuke ja ütles midagi ja siis kostis sõna muerto(surm peaks olema) ja ma ei saanud aru, et kas ta mõtles, et hobune sureb mulle kohe kätte ära või, et ta ei hakka surema. Paanikaosakond oli mul juba ammu, võtsin ta siis käe kõrvale ja kõndisin suht pikalt, siis lõpuks tuli Fransisco ja tegi mulle varustuse ruumi lahti, panin mära korra ära, et teistele müsli anda, kogu selle aja ta oli pikali maas(õnneks ei üritanudki püherdada ja see teine tallimees ka ütles, et las ta olla pikali, vähemalt ma sain nii aru). Väga jube oli teda seal hingeldamas näha ja mingi hetk mulle tundus üldse, et ta ei hinga enam ja silmad ka läikisid kahtlaselt:S Lõpetasin kiirelt teistega ära ja võtsin ta uuesti käe kõrvale, kõndisin oma pool tundi ja panin ta tagasi boksi, sest varsti pidi Alberto tulema ja mul oli vaja talle hobune valmis panna. Ja siis tal oli palju parem, ta ei hingeldanud enam, kehatemperatuur tundus normaalne ja ta üritas paar heinakõrt võtta, ma loomulikult ei andnud, sest koolikutega ei tohi hobune midagi süüa, aga postiivne oli, et ta oleks tahtnud ja tal tõesti oli parem. Jumal tänatud! Lõpuks tuli Alberto ja selleks hetkeks oli hobune täiesti korras(vähemalt tundus) ja mul võttis aega, et Albertole selgeks teha, et alles tund aega tagasi mul oli tunne, et ta sureb mulle kätte ära. Viisime ta kliinikusse, Alberto muidugi ei maininud mulle varem tõsiasja, et meie tallivahest järgmine on kliinik...ma oleks ta kohe sinna viinud ju, aga okei, see selleks. Arst vaatas üle ja ütles, et nüüd on korras, aga et süüa terve päev ei anna ja jalutama peab palju, aga ta ei osanud öelda, et millest need üldse tulid. Igaljuhul siis ta oli korras, panin tagasi boksi ja ta heitis uuesti pikali(mitte nagu koolikutega, lihtsalt puhkama) ja oli täiesti rahulik:) Panin Albertole Oui Oui valmis ja tegin muud toimetused ära, siis Albeto ütles, et ma viiks Ramona kliinikusse, ma küll ei teadnud miks, siiamaani ei tea, aga talle pandi seal mingi tilguti...Mul pole õrna aimugi miks, istusin temaga seal peaaegu tund aega ja ootasin. Lõpuks lõpetas arst ka Ramonaga ja pm oligi nagu mul tööpäev läbi, kell oli siis pool 12 :D Alberto ei olnud veel tagasi(ja kuna jagame hetkel autot, siis mul polnud võimalik koju ka minna) ja siis ma niisama tuunisin tal hobuseid, oi kui ilusad nad lõpuks olid:) Kontrollisin aegajalt Capanat ka ja tal oli kõik korras, vahepeal sai ta mingi süsti ka. Pärast kui Alberto tuli, siis käisime veel minu rolleril järel, sellega sai nalja:D Ma väitsin talle, et jaajaa, ma olen sõitnud küll ja oskan, aga päris oskasingi rolleriga sõita:D Töökojas läks veel natuke aega ja ma pidin siis pärast koju järgi sõitma rolleriga, täiesti üksi:D Koju ma kuidagi jõudsin, kuigi olin esimest korda rolleriga:P Ja nüüd pakin asju, sest homme me lähme Portugali ja peale seda kolime suvemajja Marbellas, maja on otse rannas, Albertol on seal jaht ja ta harrastab veesuusatamist(või kuidas iganes seda nimetatakse), lubas ka mind õpetada. Marbellas läheb mul eriti lõbusaks, enamus päeva saan rannas lebotada:D
Uuesti kirjutan ilmselt alles Marbellast.

Ma tahaks kogu aeg midagi kirjutada siia, minu meelest juhtub siin iga hetk midagi, aga ma olen laisk ja ei viitsi:P
Täna oli mul peaaegu vaba päev st Alberto enda loomi ei sõitnud ja minul oli ainult jalutada nendega ja siis Capana sõita, Alberto tuli õnneks mulle trenni andma, üksi väga selle loomaga sõita ei taha, ta natuke liiga hea. Hüppasime jälle, täna asi toimis palju paremini, viimase parkuuriga võin suhteliselt rahule jääda, ma NATUKE sain aru, mida ma seal seljas teen ja miks:P Sest nagu Alberto ütles, et hetkel ma sõidan nagu kaoboi, mitte takistussõitja:D:D Aga õnneks ta on võtnud endale ülesandeks seda viga parandada ehk ta hakkab mulle iga päev trenni andma ja see on ainult positiivne:) Tema visioon on selline, et kuu ajaga panna mind tundma, mis värk see ratsutamine üldse on ja aasta pärast ta tahaks näha mind 140cm sõitmas. Loodame, et nii ka läheb. Igaljuhul on Alberto suht hea treenerina, ilusti oskab seleteda asju ja tegelikult pole ta üldse kehv sõitjana ka, mul oli täna mingi hetk märaga probleeme, ta istus 3 minutiks selga ja oligi uus hobune platsil:D Pärast oli minul tunduvalt parem sõita ka. Mulle väga-väga meeldib, et ta viitsib minuga jamada, enamus sõitjaid ei viitsiks. Peale trenni jalutasin Capanat maha ja siis ta ütles, et kle sa pead proovima teisi saapaid, mis mul kodus, et sinu omad ei kõlba kuhugi. Mis mõttes ei kõlba kuhugi?:D Krt, mul on korralikud Cavallod ja tema teatab, et nendega võistlema ma sind küll ei lase ja kui lasen, siis minu groom sa enam pole:D Mis seal ikka siis, ta lubas, et kui rohkem võistlema hakkan(loe: väljaspool), siis ta ostab ise mulle saapad. Miks peaks tema mulle saapad ostma? Ei tea, friiky.
Eile oli ka natuke kahtlane, õhtul läksime tallist läbi, et söögid ette panna ja siis linna peale ja mingi hetk Alberto teatas, et kle ma ostsin täna uue hobuse. Mul oli, et noh tore, kes ta on, mis teeb jne. Ja siis ta ütles, et ei, ma ostsin ta sulle sõitmiseks:D Nooooojaaaa, pidi olema turjast 181cm ja hall, huvitav mis värk mul nende hallidega on?:P Muidu 5 aastane ja pidi hetkel 120cm ilusti sõitma. Varsti näen, kui meile jõuab.
Homme ma saan jälle hüppetrenni ja siis teisipäeval või neljapäeval sõidame Portugali, Lissaboni horse show'le.

Täna oli mu esimene täis tööpäev. Pidi olema isegi kõige tegusam(võistlused olid, sõitsin ise ka jne.) aga tühjagi, ikka lõpetasin kella kolmeks:D Sellega ajaga ma jõudsin kõike teha ja vahepeal ikka ei olnud teha enam midagi. Ma arvan, et kokku paar tundi ma küll passisin niisama, väga hea mulle:D Hommikul oli siis selline tavaline värk, söögid, boksid, pinded maha, jalad pesta ja oligi.
Mingil hetkel tuli Alberto ka talli siis mu sõit juba algaski. Ma ei saa aru, miks on alati nii, et alguses on mul nii palju aega ja mulle tundub, et ma võiks romaani enne valmis kirjutada, kui aeg on midagi tegema hakata(loe hobune valmis ja ennast korda) ja lõppkokkuvõttes on mul ülikiire, nagu tänagi, minuni oli 3 sõitjat ja ma olin tallis alles:D Eestis on mul ka mitu korda nii olnud, kõige ekstreemsem oli Toris kunagi, ma olin hobusega alles treiku juures kui mind starti kutsuti:P Ja ma lisan, et Alberto omadega oli jälle hullult aega, vaesekesed pidid pool tundi varustusega seisma.
Igaljuhul mingi valemiga ma starti siiski jõudsin, suure ime läbi oli isegi rada meeles(kordagi ei saanud käia). Sõit oli JUBE, hobune lihtsalt tassis mind üle tõkete, lihtsalt tassis, üldse ei vastanud mulle ja ei lasknud sammu klapidada, kusjuures ise ka ei valinud:D Ja siis 9-nda peal ei klappinud enam üldse samm ja ta lihtsalt ei saanud seda hüpata, peale seda katkestasin, uuesti ei läinud, sest mida ma sõidan hobusega, kes ÜLDSE ei vasta ühestki otsast. Soojendusplatsil läks Alberto ise selga ja pärast ta ütles, et ta ei olnudki enne sõitnud selle loomaga ja tõesti on kehv ja täiesti tuim, et isegi temal oli suuri probleeme tema kontrollimisega, kusjuures hobusel olid olümpiad suus, kohe algusest peale. Peale seda, kui Alberto ise sõitsis, ütles, et ma läheks ja paneks talle beljaamad suhu ja siis sõidame natuke veel ja paneme ta korda. Panin beljaamad hobusele(suure vastumeelega) ja läksime uuesti, totaalselt teine hobune oli, kahe sõrmega oli vaja sõita:P Lõpuks ma leppisin, et siin käibki kõik karmilt ja lõppudelõpuks on ju parem kui ma sõidan beljaamadega ja ei pea teda eest kiskuma, kui sõidan olümpiatega ja pean ikka väga palju teda eest hoidma, et sõitmine üleüldse võimalik oleks. Hüppasime lühikese krossiraja ja lõpetasime ära, hobune oli hea. Alberto ütles, et nüüd ta võtab endale suureks ülesandeks minust hea sõitja teha, rahvusvahelise sõitja:D :D
Muidu tal endal läks hästi, 135cm rada oli Ramonaga puhas ja teine koht, teise hobusega tuli üks maha.
Homme pidin jälle hüppama ja järgmine nädal lähme variant 1) Portugali horse show'le või siis mingi koht Hispaanias. Kui Hispaaniasse jääme, siis saan ise ka võistleda:)

PS. ENNE TASUB EELMINE POSTITUS LÄBI LUGEDA:)

Nii tänasest siis ka...Ütleme nii, et tööd on mul vähe, elan nagu kuninganna ja selle kõige eest veel makstakse ka, mida veel tahta?:D
Hommikul mul lasti kaua magada, siis sõime ja läksime talli. Alberto näitas oma varustuse ära ja siis panin mõlemad hobused valmis, tema põhilooma Ramona ja siis enda jaoks kellegi, kujutate ette, ma avastasin, et ma isegi ei tea selle mära nime:D Okei. Hobused said valmis ja läksime sõitma, esimeste sekunditega sain aru, et tegu pole mingi harrastusloomaga. Noojaa tuligi välja, et see mära, kes mul nüüd sõitma on, on 140cm parkuuri hobune ja võitnud palju sellised parkuure...Ja ta anti lihtsalt niisama mulle sõita. Niiiiice! Alberto rääkis mulle, kuidas ta tahab, et tema loomad sõitetud oleks, mõne asjaga ma küll hakkama ei saanud, aga õnneks ta oli kannatlik ja ütles, et küll ma hakkan saama, põhiasi oli see, et hästi väike volt ja koguaeg lükkad hobuse taguotsa välja, noo ega see taguots ei tahtnud väga välja minna:P Aga küll ma varsti saan kõigega hakkama, ta tegelikult oskas väga hästi asjad lahti seletada, Pessoa käe alt siiski:) Aga see mära on hea, oi ta on hea! Ma polegi vist kunagi varem sõitnud hobusega, kellel oleks NII head allüürid. Galopis sa lihtsalt hõljud ja traav on üülipehme(to Aile, kujuta ette Täpist paljupalju paremaid allüüre, siis enam vähem jõuad sinnani, millised sellel märal on:D). Tegin prooviks mõned hüpped ka, noo need olid krossitõkked-minu suurim hirm, aga ma sain neist üle! Esimesena hüppasin mingit palki, siis oli okser palkidest ja lõpuks veel üks okser, mis oli päris suur ja lai, märal oli nagu siiralt savi, ainult minul oli mingi, et oumaigaadoumaigaad, ma saan surma:D Ja mära hüpe, hm....vägaväga tehniline, kaela sirutab superhästi ja üldse ta lihtsalt lendab:) Temaga lõpetasin ära, Alberto jäi veel Ramonaga sõitma, hüppas vist. Oma mära võtsin lahti, pesin ära, tegin kabjad korda ja panin ka varustuse ära, siis tuli Alberto tagasi, võtsin tal Ramona lahti ja järgmine valmis ning Ramona pessu. Samal ajal kui Alberto sõitis, üritasin muud asjad ära lõpetada, aga jh, mul on tõesti vähe tööd. Hommikul sööta 3 hobust, neil boksid teha, lõunajal sööta, Alberto jaoks valmis panna, ära pesta ja õhtusöök valmis panna ja KÕIK! Supervinge!
Aga kui Alberto oma viimasega(noh, tegelikult 2 ongi:D) tagasi tuli, siis ta teatas mulle, et MINA lähen homme võistlema. Mul oli nagu, et misasja, lolliks läksid? Aga ei, ma lähengi homme võistlema 110cm ja 120cm. Selles samal tallis on homme võistlused, iga laupäev on ja ta saadab mu homme sinna sõitma. 110cm lähen kindlasti ja kui see väga hästi läheb, siis sõidan ka 120cm. Ma igaksjuhuks ei maininud talle, et ma olen võistlustel ainult korra 120cm sõitnud:D Aga ma usun, et pole probleem, sest kamoon, mul on selline hobune all, et ma ei teagi kohe. Ma pean lihtsalt hästi kindel olema endas ja juhtima:D Nagu ma täna tundsin, siis ülejäänud töö teeb hobune ise ära, okei, ma ei kavatse päris nii ka sõita, aga point on selles, et pabistamiks pole küll põhjust, kui selline hobune all on. Ja sellest plaanist rääkis ka Alberto, et ta kavatseb minust rahvusvahelise sõitja teha. Hea nali:D Novembris ta tahaks Mehhikosse horse show'le minna ja mind ka sinna sõitma panna, 130cm muide...Täitsa lõpp lihtsalt. Kuidas on võimalik, et mul nii räigelt vedas ja sellisesse kohta sain??? Ma ausalt öeldes, et kahetse ÜLDSE, et otsustasin Blanxi jätta ja tulla. Kahju on loomulikult, ta on minu suuur sõber, aga...see on põhimõtteliselt ELUVÕIMALUS!

Esmapostitus Hispaaniast;)

Pole võimalik...Ma tahtsin alguses rääkida oma ,,põnevast,, bussireisist, aga peale seda kui ma kohale jõudsin ma küll ei kavatse selle peale aega raisata. See koht kuhu ma sattunud olen, on uskumatu, täiesti ebareaalne. Mul saavad sõnad otsa kohe. Tähendab nad juba ongi otsas.Aga üritan siiski sõnu välja pigistada. Hispaaniasse tulek oli kohutav, ma jõudsin juba kõik inimesed maamunal ära kiruda, ükskõik mille eest:D 25tundi bussis mõjusid lihtsalt halvasti ja siis veel VÄGA ebamugavad toolid lennukis... Lennujaama tuli Alberto mulle vastu, siis hakkas kõik paremaks minema. Noh, tema tervitus oli minu jaoks väga imelik(musi kummalegi põsele:D), eks ma proovin harjuda, siin ju kõik sellised. Teekond Malagast Sevillasse võis alata. Enamus teed sai läbitud 190 km/h, kuigi piirang oli 120 km/h, noojah:D Ta rääkis mulle igasuguseid põnevaid asju, kõike ma ei viitsinud isegi kuulata, olin väsinud ja enamasti lihtsalt noogutasin, kuri mina. Aga siis ta küsis jutu sees, et kas sa Rodrigo Pessoa’st oled kuulnud, mul oli, et naljad teed?:D Loomulikult. Igaljuhul Rodrigo on tema kõige noorema lapse ristiisa ja ühtlasi Alberto enam-vähem parim sõber. Vot siis ma ärkasin nagu naksti oma pool unest üles. Nagu Rodrigo Pessoa on tema parim sõber? Mis mõttes?:D Ta pidi muide järgmine nädal külla ka tulema. Ma ei osanud midagi selle peale öeldagi. RODRIGO PESSOA. Ta rääkis mulle, et enamasti trenni saabki ta temalt...Ja siis ta rääkis mulle oma heast vaistust hobuste suhtes, ühesõnaga mingi aeg tegeles ta hobuste müügiga, et ostis ja müüs edasi ja tulemus oli see, et ta on müünud 11 tulevast olümpiahobust...Üks, kes tal hetkel on, pidi ka järgmine olümpiahobune olema. Mul vajus suu järjest enam ja enam lahti. Poleks osanud arvata, et sellise onu juurde tööle satun. Ma arvasin, et mingi harrastaja, kes lihtsalt omab väga häid hobuseid:P Asi on sellest ikka päääris kaugel. Enne ,,koju,, jõudmist käisime tallist ka läbi. Selgituseks, tal pole oma talli, vaid ta üürib bokse või tegelikult vist on need ära ostnud...Igaljuhul see koht oli selline, et ma ei jõudnud platse ja maneeže kokku lugedagi, rääkimata muust, territooriumil oli mitu restorani, golfiväljak jms. Täiesti haige. Tema hobused olid ka sellised, et üks ilusam kui teine. Näitas mulle ,,minu,, tulevase mära ka ära, vabandust väga, aga Blanka pole isegi oma parimatel päevadel temaga võrreldavgi. Loomal olid sellised lihased, et ei kujuta ettegi. Eks ma homme saan sõites teada, mis loom muidu on. Kuigi ma ausalt öeldes juba kardan sõitma minna, äkki ma pole piisavalt hea? Muidu plaan oli tal selline, et alguses panna mind 110cm sõitma ja mitte lihtsalt sõitma, vaid ülimalt tehniliselt ja siis neid võitma...Ja edasi võiks ma jõuda 130cm peale vähemalt. Hull. Sõitsime natuke maad ja siis pöörasime tema tänavasse, tävana alguses oli suur putka, kus sees oli vähemalt 3 turvat ja ühesõnaga naljalt sellesse tänavasse sisse ei saa. Sõitsime ühest majast mööda ja siis ta küsis, et kas mulle jalgpall meeldib, ma ütlesin, et enam-vähem, vahel ikka vaatan ja siis ta teatas, et me sõitsime just mööda Crhistian Ronaldo majast :O:O:O Vot sellises kandis ma nüüd siis elangi. Enam ma vist ei peagi mainima, et maja on nagu villa ja tal on siin 24h teenija. Ja sellel pole vist enam üldse mõtet, et mu tuba on nagu 5* hotellis.MINA ENAM EI LAHKU SIIT! Okei korra tulen eksamit tegema ja kes teab, äkki ei jää isegi lõpetamisele, lihtsalt seal vahepeal on mitu 5* võistlust, kus ma kaasas peaks olema ja ta juba peaaegu suutis mu ära rääkida, aga vaatame, sest tegelikult lõpetamisel ikka tahaks olla. Keskkooli lõpetan ma siiski korra elus.

Täps:)

Eile tuli Täpi Hüüru, jeees:) Väga-väga tore loomake on, tõesti on, ainult küllaltki suure temperamendiga, aga sportloomade puhul on see ainult hea.
Täna käisin siis esimest korda sõitmas, kui ma istusin hobuse selga, siis ma olin täiesti kindel, et ma istun hobuse selga, kes on ratsastuse põhialused hästi omandanud, sest ta siiski tuli ratsastusest. Noo nii, olin seal oma 2 sekundit istunud, kui ma sain aru, et midagi on väga mäda. Ma ei olnud jõudnud veel ratsetki kätte võtta, kui hobune juba ennast ratsmesse rõngasse tõmbas:S Läksin platsile(loe:koplisse lihtsalt:P) ja iga sekudiga sain järjest rohkem aru, et hobune on konkreetselt tagurpidi ratsastatud. Ma andin talle ratsme peaaegu kõrvade juurde järgi ja ta lihtsalt oli krampis kaelaga rõngas...lihtsalt oligi selles asendis ja kõik ja nii kui natukenegi ratset võtsin, võib-olla 10g oli mõlema ratsme otsas, siis vehkis kõvasti peaga. Tegin siis katset, et lasen ratsme täiesti ära, tüüp oli ,,ratsmes,, edasi ja ei vehkinud peaga, siis võtsin ratsme ja hakkas vehkima ja samal ajal oli väga krampis ja kui ma ratsme isegi võtsin, siis oli mul ikka väga õrn kontakt. Noojaa, ratsastusest tulnud hobune! Sõitsin mõned ringid traavi ja sellest mulle piisas, et aru saada, kui valesti ta on sõidetud, põhimõtteliselt lõpetasingi kohe ära, sest minul puudub kogemus nii sõidetud hobustega ja otsustasin kohe homme päev temaga oma ratsastus treeneri juurde minna(ärge unistagegi, et ma nimesid nimetan). Aga kahjuks homme ta meile talli ei tule, niiet sain teisipäevaks aja, hea seegi:) Muidu ma rääkisin talle natuke ära, et mis probleemid olid ja mainisin nii poole sõnaga ka, et kus ta ratsastuses oli ja selle peale mu treener ütles, et tal rohkem küsimusi pole, et seal pidid kõik hobused nii sõidetud olema ja, et kui on hea päev, siis sellise sõiduga on nad kontrollitavad, aga kui halb päev...siis noo kujutage ise ette, et hobune on eest totaalselt tühi ja tagant ka peale sõita pole väga mõtet, sest ta on omandanud mingi konkreetse tempo ja nii ongi:S Aga me saame sellest hobusest veel maailma parim hobuse! :) See on küll natuke raskendatud, sest nullist enam alustada ei saa, aga siiski ma olen kindel, et ühel päeval saab sellest tagurpidi sõidetud hobusest korrektselt toimiv loom! Aile, sul on väga vinge loom! Ma natuke hiljem panen mõne pildi ka, nad Domiga korraldasid täna koplis rallit:D

Uued tuuled

Minu elus puhuvad uued tuuled, kohe ei teagi kust alustada. Igaljuhul saab minust Hispaania elanik ja seda juba alates järgmisest reedest. Juuni alguses tulen veel ühte eksamit tegema ja ARK'i pean sõitu ka minema ja siis vaatan, kas lähen kaheks nädalaks jälle Hispaaniasse ja tulen lõpetamiseks või olen pm terve juuni veel Eestis ja siis 22. juuni lähen ja jään. Praegu ma oma otsust ei kahetse, ma lausa ootan minekut, poleks uskunud, et ma suudan asja nii rahulikult võtta. Noh, võib-olla pole kõik veel päris kohale jõudnud, asi käis liiga ruttu. Oma tulevase tööandjaga olen päris palju suhelnud ja tegelikult tundub väga normaalne inimene, väga arvestav ja vastutulelik. Mul oli päris suur jama lennupiletitega, ajad ei klappinud jne. ja ta oli vabalt nõus need ära vahetama ja peale maksma, peaasi, et kõik korda saaks:) Sama asi oli hobuse kaasa võtmisega, temayardandgroomi'i ankeedis oli, et hobuse kaasa võtmine pole võimalik, aga mina rääkisin ta ilusti ära, niiet suure tõenäosusega saab ka Täpsust Hispaania elanik. Mõtlema peab ainult transpordi peale, kuidas kõige mõtekam ja soodsam on. Ailel tuli päris hea idee, vaatame kuidas suudame selle ellu viia:) Muide ega teist keegi endale mõnda iludust Hispaaniast saada ei tahaks? Mõnda lipitzat või midagi?;) Kuna treiku tuleks muidu üksi tagasi, siis saaks kaks looma peale võtta küll.
Blanxile otsin jätkuvalt sõitjat, tahtjaid on igasuguseid, aga sorry igasugustele ma Blanxi küll ei anna:) Tema uus sõitja peab olema väga hea, ma ei eelda, et ta peab olema super hea sõitja, aga ta peab tõesti armastama hobuseid ja tahtma saavutada ideaalset koostööd ja harmooniat, ilma selleta Blankat tööle küll ei saa. Kusjuures praegu ma isegi suudan täitsa taluda mõtet, et keegi teine hakkab temaga sõitma, minu tibuga hakkab keegi teine sõitma...ma küll ei kujuta seda ette, aga ma peaaegu suudan vähemalt seda mõtet taluda. Küsimus on ainult, kui kauaks. Sellega seoses mul tuleb meelde, kui ma olin Iirimaal ja ma sain teada, mis Blanxiga juhtus(see oli siis kui tal koplivärav sabasse kinni jäi ja ta koos sellega Hüürust Laagrisse jooksis, konkreetselt suurel autoteel, üle raudtee jne.) , mind valdas selline paanika, et ise ka ei usu, sest ma ei saanud kohe täpselt teada, et kas ta üldse terveks ja ellu jäi. Video sellest siin: http://www.youtube.com/watch?v=ZHSXcH-7kwY&feature=channel_page õnneks läks kõik hästi, ainult mõned päevad ta ei liikunud eriti, põrutas asfaldil joostes jalad korralikult ära, raudu ka polnud, sest tal oli sel ajal siiski puhkus. Ilmselt uue sõitjaga tekib mingi sarnane olukord, nii kui ma kuulen või näen, et neil on probleemid, siis ma ei suuda enam rahulik olla, aga ma üritan, sest ma tean, et ma ei tohi temaga seonduvaid asju enam nii südamesse võtta.
Ma tean, et minule kui sõitjale oli see otsus õige(minna Hispaaniasse), sest tõesti tingimused on seal head. Päris normaalne palk, elamine, auto kasutus, hobuse majutus jne. jne. lisaks saan sõita igapäevaselt ühe mära, pidi super hobune olema, aga eks see paistab, kuigi ma olen päris kindel, et ta ongi hea hobune:) Saan trenni healt sõitjat, käia suurtel võistlustel kaasas ja üleüldse näha ratsaspordi telgitaguseid. Elame-näeme! Kindlasti ma hakkan blogi kirjutama ka Hispaanias, niiet kui on huvi, saab lugeda ka minust elust seal.

Ma tegin otsuse, kerge see polnud, kuid...ma pidin. Enne Vääna võistlust ma olin enda jaoks enam-vähem välja mõelnud, et peale seda otsustan, mis edasi teen(just Blanxiga), sõltuvalt tulemusest, sest noo tõesti ratsastuse kohapealt on parem kui iial varem...Kõik OLEKS pidanud klappima. Vääna sõidust siis: esimene päev läksin 100cm, rada oli üpris raske ja kõrge meetri kohta, aga ma olin häälestanud nii, et misiganes, aga läbi ma ta sõidan. S****** ! Soojenduses oli hobune hea, põrkas nagu linnuke, andis järgi, liikus jne. Läksin platsile, sõitsin elavalt esimesele peale, stekiga läksin, saime üle, teine oli Alexela lattaed, tüüp juba kaugelt pani blokki, kuigi mul olid sääred peal, ratse mõlemalt poolt ühtlane, ette ei kukkunud, kannused olid ka peal, stekiga sõitsin peale ja ta ikka tõrkus. Teise korraga sain üle, kolmas ka üle ja neljanda Kalevi okseri ette jälle tõrge, kuigi omaaruga ma tegin kõik, mis suutsin...VÄGA pettunud olin, noo kuidas selle hobuse võistlustel üldse hüppama saab? Trennis on totaalne linnuke, laksab nagu ma ei tea mis, tehnika on viimasepeal jne. Ja mida teeb hobune võistlustel? Paneb räigelt blokki! Ja ALATI soojenduses on SUPER! Närvi ajab. Otsustasin, et pühapäeval läheb Liia temaga 105cm, ma tahtsin teada, kas asi on totaalselt minus, või milles probleem. Noh soojendust nad eriti teha ei jõudnud, läksid starti ja hobusel oli esimese pisikese lattaia ees täielik blokk, julmalt hakkas vastu, teine kord üle ja teise okseri ette jälle tõrge, totaalselt keeldus hüppamast...Kohe täiesti totaalselt, nii julmalt ta pole minugagi teinud...Läksime tagasi soojendusmaneeži, palusin Liial veel sõita, sest jh...igaljuhul neil ei klappinud üldse, ronisin ise selga ja sõitsin natuke, tegin mõned hüpped ja lendas nagu linnuke...ei oska midagi arvata asjast. Peale seda otsustasingi, et ma võin ükskõik, mida teha, aga ma ei saa teda hüppama tasemel, kus sooviksin(ja kus tal reaalselt potensiaali oleks ehk siis mingi 125-130cm) ja leidsin, et ma pean edasi liikuma, ma olen temas liiga kinni, ma PEAN lahti laskma. Ehk siis ma lähen Hispaaniasse, vaatan, mida elul on mulle seal pakkuda, rääkisin juba onuga ka.
Panin ka kuulutuse üles, et Blanx otsib sõitjat, tahaks kedagi, kes niisama maastikul käia tahaks ja liigutaks lihtsalt, või kedagi, kes sporti tahab teha ja endale väljakutseid, sest tema pole kerge, aga potensiaali on tohhuijaa:D Blanka kellelegi teisele sõitma andmine on minu jaoks ääretult raske, aga seisma ka ei jäta ju?:S
A ja sadula müün ka maha, kui keegi tunneb huvi, siis on pakkuda Wintec close contact 500 ehk hüppesadul, hea sadul:) Hästi hoitud ja näeb hea välja. Hobuse kohta võib samuti küsida.

Mul on treenerit vaja! Takistussõidus on olemas, aga mul on vaja just kedagi, kes aitaks ratsastuses edasi. Eiei, mitte, et mul loom ei toimiks, vastupidi, ma tunnen, et vähemalt hobune on valmis hoopis uuele tasemele liikuma. Ta liigub ja töötab paremini kui kunagi varem, aga ma tahaks teda ja ennast veel kõrgemale ja kaugemale viia. Kuid kes mind sinna aitab? Esimesena tuleb meelde Kristiina, peale seda kui ta sügisel käis mõned korrad, läks hobune TUNDUVALT paremaks ja seda mõne trenniga, aga ta on ju nii kuradi kaugel:( Ilmselt proovin Marikat, ta pidi ka ratsastuses super olema. Elame, näeme! Lihtsalt mõned hetked tagasi mulle jõudis kohale, et jh, mul on hobune hetkel super, aga ma ei saa jääda sellele tasemele pidma, ma pean teda järjest rohkem edasi viima ja seda selleks, et ühel hetkel ma võiks peale parkuuri öelda, et vot see oli ka tehniliselt korrektne sõit! Ühesõnaga jõudis mulle kohale, et ma ei oska mitte midagi ja mul on veel ÜÜÜÜRATU tee käia! :)
Treeneri otsingud alaku!

Pea tühjendus, lasen lihtsalt mõtted välja:)

Ma pean langetama otsuse, varem või hiljem. See ei peagi olema konkreetselt Hispaania kohta, vaid üldiselt, mis saab minust peale kooli lõpetamist? Jään Eestisse? Lähen välismaale? Lähen tööle? Lähen kooli? Suudan ma kõik maha jätta? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea...Hetkel ei oska ma vastata ühelegi küsimusele, kuid lõpetamiseni on alla kahe kuu ja selleks ajaks peaks asi selge olema...Raske on see elluastumine:D Nii palju küsimusi, nii palju lahtiseid otsi.
Aga konkreetselt Hispaaniast. Minna või ei? See on põhiküsimus, mis mul peas tiirleb, ma tean, et tuleb ja juba on ka teisi pakkumisi, aga see Hispaania oma on tegelikult neist parim. See onu on küll natuke karmi stiiliga jne. kuid õppida oleks temalt ju siiski? Põhiargument on see, et ma saaks ka tema loomi sõita ja ühe endale igapäevaseks treenimiseks ja kui hästi läheb, ka võistlemiseks. Positiivse poole pealt veel, et koht on super, kliima on über ja tööd peaks ka päris normaalses koguses olema, ei tohiks juhtuda, et ma õhtuks laip olen ja kell 9 voodisse poen, nagu juhtus Iirimaal. Sest seal mul oleks groomida ainult 4 looma ja sõita 1-2 päevas, ülejäänud aja oleks suht lebo:P Iirimaal mul oli 10 looma groomida ja neist sõita 4-5, vot see käis kohati üle jõu, ma olin täiesti üksi ka st ainus groom tallis. Palk oli ka Hispaania pakkumises enam-vähem, mitte super, aga päris korralik. Negatiivsena tooks välja just selle, et sõitja tundub karmikäeline ja äkki hakkab mullegi külge? :S Ja loomulikult selle, et minust jääks maha Blanx, just nüüd kui ta on ÜLIHEA. Tegelikult ma hakkasin mõtlema, et aga äkki....äkki on Anne siiski mingi imenipiga nõus ta mulle kaasa andma, kasvõi ainult suveks. Sel juhul ma läheks kasvõi teise maailma otsa, kohe. Noo okei, koolilõpu ootaks ära:D
Ausalt öeldes ma ei kujutaks kedagi teist Blanxi seljas ette, kohanemine nii Blankale kui uuele sõitjale oleks väga karm(tegu on siiski totaalselt ühe inimese hobusega, ta kiindub täielikult, aga see võtab aega ja kaua), samas ma ei saaks oodata, et Anne jätab ta peale minu ära minekut koplisse ,,pensionile,, , muti alles 11, mis pensionist me räägime, seega peaks ta kindlasti edasi sõidus käima, juba hobuse heaolu pärast. Aga uuele sõitjale ta anda? Ei! Blankas on minu hing, minu süda, minu energia. Ma lihtsalt ei suudaks teda jätta...veel vähem tedmises, et keegi uus hakkab temaga sõitma ja neid ootab alguses ees sama konarlik tee, nagu oli minul temaga. See teadmine näriks mul hinge seest. Ja siis ma mõtlesingi, et mida teha, sest iseenesest ma tahaks minna välismaale, saada kogemusi suurtelt sõitjatelt, panna ennast proovile jne. Anne on ka hetkel meiega väga rahul, kui ma ilusti küsiks ja paluks ja räägiks, milleks see hea oleks, äkki ta oleks nõus kasvõi mingiks ajaks ta kaasa andma? See on küll väga utoopiline, kuid pisike võimlus ju siiski on. Võib ju juhtuda, et meil hakkaks väga hästi minema ja siis ma võiks tagasi Eestisse tulla üliüliülisuper hobusega.
Teine võimalus, mida ma näeks Blankaga, oleks tema ära paaritamine, temast ju siiani pole ühtegi varssa, aga kui leiaks vinge issi, tuleks sealt kindlasti ka väga vinge laps:) Probleem seisneb nimelt selles, et me oleme korduvalt üritanud(ainult kunstnikult, mitte naturaali). Mõned aastad tagasi, kui Palladium veel elas, proovisime temast tiineks saada, 3 korda seemendati, aga ei midagi...Ja ta on juba 11, esimese varsa jaoks võib juba hilja olla? Ühesõnaga ka see variant ei oleks väga hea, sest isegi kui ta jääks tiineks, oleks risk olemas, juba vanuse tõttu, pluss muud asjad.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Aga kas ma peaks ehk temast lahti laskma ja vaatama, mida muud elul mulle pakkuda on? See oleks küll raskeim asi, mida ma oma elus teinud olen, kuid...oleks see õige? Oleks see ka siis õige, kui ma tunnen, et see on totaalselt vale(temast lahti laskmine) ? Kõige ideaalsem variant oleks, kui ma saaks Blanka kaasa võtta ja minna, ma ei kahtleks hetkegi, mitte sekunditki. Aga kui see pole võimalik, tasub mul siiski minna? Või prooviks Eestisse jääda, kooli minna ja rõõmasalt edasi sõita Blanxiga, samal ajal teades, et päris tipphobust temast ei saa(Või kurat seda teab? Ka see on küsimus, et kui kaugele ma suudaks temaga minna?) ja kuskil välismaal mul oleks paremad tingimused pürgimaks kõrgemale. Kõige rohkem ma tegelikult kardangi, et kui ma jään Eestisse, sõidan edasi Blanxiga, jah ta võib alati super hea olla, siis sellest ei piisa, lõppkokkuvõttes ma jääks lihtsalt harrastajaks. Aga see ei ole ju see, mida ma tahan. Kaugeltki mitte, ma tahan, et hobused/ratsutamine ja ratsaSPORT oleks minu elu: see, mille nimel ma hommikul silmad lahti teen ja õhtul sulen, et hommikul oleks taas jaksu edasi minna. Miks peab see kõik on kuratlikult keeruline olema? Miks???

Leidsin siis selle onu youtube kasutaja, kes tööd pakkus. Noo ma ei tea, stiil küll tal hea ei ole... kuigi hobused ei tundu kehvad. Mul on nädala lõpuni aega otsustada, mis te arvate? Tasub sellise sõitja juurde minna?
http://www.youtube.com/user/albeharari

Grazy- muud ma ei oska öelda. Hommikul saatsin õe kooli, tegin veel mõne arutluse ära ja läksin tagasi magama, ärkasin uuesti peale ühtteist. Mingi aja pärast helises telefon ja mina võtsin pahaaimamatult vastu(kuna mul ekraani pole, siis ma kunagi ei tea, kes helistab:D) . Mingi onu hakkab rääkima, et ta on Belgias ja ta on hetkel nelja või viie tärni võistlustel ja tal on KOHE groomi vaja, et istugu ma homme hommikul lennuki peale ja tema maksab kõik kinni, ma ainult tulgu, kiitis mulle oma hobuseid jms. Ühesõnaga tegu oli Hispaania GP sõitjaga, kellel stabiilselt käib võistlustel kaasas neli hobust ja siis ta tahtis mind enda groomiks. Tegelikult tingimused olid päris head, igapäevaselt groomida ainult neli hobust ja siis ühe neist saaks mina endale igapäevaseks sõitmiseks ja kui klapib ka võistlemiseks(tegu siis väga heal tasemel loomaga:P) . Elamine Hispaanias Madeira lähedal või kuskil seal kandis, peaaegu iga nv saaks käia rahvusvahelistel võistlustel jne.jne. Ma rääkisin talle siis ära, et jah ma saaks homme lennuki peale istuda küll, aga mul vaja pühapäeva õhtul tagasi olla, sest esmaspäeval eksam ja sealt edasi veel mõni. Ta oli põhimõtteliselt sellega ka nõus, et lähen hetkel ainult Belgiasse groomima teda ja siis tulen koju ja peale lõpetamist lähen Hispaaniasse. Leppisime asjad juba nii kaugele kokku, et lähengi homme, hakkasin talle oma isikuandmeid andma, et ta saaks piletid ära osta ja siis ma jäin mõtlema...Ütlesin, et mõtlen hetke ja helistan kohe tagasi. Rääkisin Annega ja tal oli nii kahju, et ma kavatsen Blanxi maha jätta ja noo minul oli niigi kahju ja siis Anne ka veel, ühesõnaga ma otsustasin, et ei, ma ei suuda niimoodi päeva pealt teha elu muutvaid otsuseid. Helistasin ja ütlesin, et homsest ma ei tule, aga võtan endale paar päeva mõtlemiseks ja võib-olla lähen peale lõpetamist Hispaaniasse, kuigi seda tehes ma peaks endal südame pooleks rebima...Praegugi tulevad pisarad silma, kui mõtlen, et võib juhtuda, et pean kogu elu Eestis maha jätma... Samas ma mõtlen, kui hea võimalus see oleks. Ma käiks kaasas tipptasemel võistlustel, saaks sõita tõeliselt häid hobuseid ja saaks ka trenni GP sõitjalt. Ma näen selles suurt potensiaali areneda just sõitjana. Teiselt poolt on mul ka Eestis hetkel väga hea, mul on mitu nunnukat sõita, üks parem kui teine, Blankast ärme üldse räägi, tema on parem kui kunagi varem ja meil on tekkinud mõnus klapp. Ka treeneriga klapib jne. Kolmandast küljest Eestisse jäädes variant 1) ma peaks minema kooli, aga kuna mul ei ole hetkel aimu, mida õppida tahan, siis on see pisut raskendataud, variant 2) ma peaks minema tööle, aga kuna hetkel on tööturuga nagu on, siis ma ei leiaks endale never ever tööd, mis mind ka toidaks ja mille kõrvalt mul oleks aega trenni teha...Minnes välismaale groomima aastaks, toidan ma ennast väga hästi ära ja jääb palju ülegi...Mis oleks õigem? Mina ei tea, ausalt kohe. Igasugune asjakohane arvamus on teretulnud! Muidu hetkel jäi asi selle Hispaania onuga nii, et ma helistan talle nädala lõpus ja annan teada oma otsuse, et kas lähen Hispaaniasse või ei. Mida teeks teie? Mul on pea täiesti laiali, ma ei suuda ühtegi otsust teha, sest iga variant, mille ma suudan välja mõelda, on mingist küljest super ja teisest küljest jälle halb. Mu mõistus ütleb, et ma oleks suht loll mitte minnes, aga mu süda ütleb, et ma ei taha minna ja just nimelt selle pärast, et minust jääks Eestisse maha Blanka...ja ma tean, et ma ei saaks teda kaasa ka võtta( muidu üldjuhul on võimalik võtta oma loom kaasa), aga mitte Blanka, kuna ta pole siiski minu ja omanikule on ta sõber ja lemmikloom, niiet tema teda mulle kaasa ei annaks, kuigi tal oleks kahju, kui Blanx nüüd seisma jääb, või peab nullist alustama uue sõitjaga...mul oleks küll võimalik üks teine mära kaasa võtta, aga ta ei ole Blanka...Ma arvan, et iga hobuseomanik või siis vähemalt keegi, kes on aastaid sõitnud kindlat looma, saab aru, mida ma tunnen ja miks ma kõhklen. Hobune kasvab lihtsat nii tugevalt sinuga kokku ja sa ei kujutagi enam elu ilma temata ette.
Ootan arvamusi ja nõuandeid:) !

Heips!
Täna käisin Hipol ja lõpuks ometi ostsin ka endale midagi:D Muidu on alati nii, et ostan kõike ja isegi mitte eriti vajaminevaid asju hobusele, aga endale mitte midagi:P Igaljuhul uued püksid ostsin ja põlvikud ja kindad ja steki. Püksid on väga-väga mõnusad, juba proovisin ära.
Mingi poole kahe ajal helistas mulle Helgi, et nad on juba lõpetanud ja pm ootavad mind, kuigi mul oli kolmeks trenn kokku lepitud, aga ega siis midagi, panin ruttu(noh enda jaoks:D) valmis ja jõudsin natuke peale poolt kolme platsile:D Rääkisin Jürile oma plaanidest ja ta isegi kiitis heaks need( Vääna meetrit ja vb pühapäeval meeterviite sõitma minna). Täna siis oli trenni eesmärk selline ilus meetrine parkuur sõita. Tegime sooja ja Blanx oli ülisuper, niiii hästi vastas eest ja tagant ja üleüldse heaheahea oli! Hakkasime kõksima hästi pisikesi, suht okei oli. Jüri palus mul siis süsteemi sõita, aga ainult kahesena, muidu oli kolmene ja siis ma tuli ja vaatasin, et krt hobune on otse järgmise tõkke peal, et noh, lähen seda ka, aga Blanka vist nägi seal tõkke taga midagi, igaljuhul ta konkreetselt hüppas süsteemi vahelt välja, isegi ei tõrkunud, sest tõkkeni oli tubli 6 meetrit aega:P Tulin siis uuesti ainult süsteemi kolmandat ja jälle hüppas välja...selle peale ma karistasin ka, ilmselt sai oma vitsad kätte ja peale seda lendas nagu linnuke. Viimane parkuur oli 100-115cm st tõkked olid hästi erineva kõrgusega, aga 2 okserit olid umbes 105cm peal(või isegi 110cm, igaljuhul minu jaoks mega suured:D) ja üks lattaaed 115cm, muu oli stabiilselt umbes meeter. Puhtalt sõitsime. Väga rahule jäin mutiga. Väänas samamoodi pean väga enesekindel olema ja tulebki ilus sõit:)
Peale Blanxi võtsin Gabriela, lihtsalt mõtlesin, et liigutan natuke ja näitan suunda, tegin kergelt ja jätsin rahule, kui ilusti järgi andis. Domiga ma ei sõitnud, mõtlesin, et puhkame natuke üksteisest ja niikuinii on Ailel homme Mallega trenn ja seal ta saab korralikult, niiet puhkus ei teinud kindlasti halba:) Aitasin Annel veel koplid ära teha ja siis istusin ja rääkisin juttu temaga ja tulingi koju.

:)

Eile oli hobudel ,,treikupäev,, :D Ehk siis kõik hobused käisid korda mööda treikus, Blanka jätkuvalt läks super ilusti. Dom natuke pani blokki, aga tuli temagi, mitu korda käisin temaga. Gabriela võttis kõige rohkem aega, aga sain peale, pärast ei tahtnud välja minna:D
Muidu käis Blanx eile kordel, lihtsalt lõdvestasin. Aga sõitmas käisin Gabrielaga, tuli selline tuju ja Liis ka ei tulnud eile, niiet vahelduseks võtsin Gabriela, panin libiseva peale, et talle natuke suunda ette-alla näidata. Alguses ei saanud ta üldse aru, mida tegema peab, aga trenni lõpuks otsis ise kontakti ja tuli ilusti ratsmesse ja painutas. Täna andsin natuke Liisile trenni temaga(või noh jagasin oma teadmisi nii palju kui mul neid on:D) ja said ilusti toimima, edusammud mis sugused! Aga enne kui ma Liisile trenni andsin, käisin Domiga sõitmas. Enda arust suhtusin küll täna temasse väga neutraalselt ja alustasin nö puhtalt lehelt, aga siiski ega ta väga hea ei olnud...Ta vist loomult on juba aeglase arusaamisega, vähemalt mulle tundub nii, eriti kui ma võtan näiteks selle, et Gabriela ma sain ühe trenniga toimima ja Domiga olen juba kuu aega mässanud. Jah, ta on küll palju paremaks läinud, tõesti on, aga võiks veel paljupalju parem olla...Igaljuhul täna oli meil mõlemal higimull otsa ees ja ega sellest suurt kasu ei olnud. Okei, sinnamaani kui ma ei tahtnud paremast jalast galoppi oli kõik päris normaalne, vähemalt ta kuulas mind ja üritas. Aga kui hakkasin paremast jalast galoppi nõudma, siis läks asi päris koledaks, ma ei saanud mitte ühtegi korda teda õigest jalast, tegelikult ta vist ühe korra tõusis, aga siis vedas mu põhimõtteliselt platsilt minema:D Peale 10 minutilist üritamist, läksin ja tõin tallist korde ning panin kordele ja nõudsin seal, siis mõned korrad tõusis, aga siiski tiris mind mööda platsi ringi...Oh jah, lõpetasin ära ja jätsin ta välja. Ma ei tea, milles probleem, mul pole ühegi teise loomaga ,,kohanemine,, nii kaua aega võtnud. Üldjuhul ma võin suvalise looma selja istuda ja trenni lõpuks ma saan aru, mis ja kuidas, aga mitte Domiga, ma lihtsalt ei saa temast aru ja tema minust ka ja nii tekibki ummik. Eks me üritame järjekindlalt edasi ja üleüldse ilmselt ma olen liiga dramaatiline...Ta ju on paremaks läinud. Peale Domi ja Gabrielat võtsin Blanxi, tibu oli super nagu alati:) Temaga meil klapib super ilusti, mina ainult mõtlen ja tema juba teeb. Peale nelja aastat ilmselt see ongi normaalne. Tegin kerge trenni, mis ma ikka piinan, kui ta niigi super on:) Homme hüppame ja laupäeval lähme Vääna!

Perilas:)

Laupäeval tõusin kell 5! Milleks? Noo ikka selleks, et üldse võistlema jõuda:P
Hobuse panime peale veerand 8, natuke aega pidi seal küll passima enne, kui isa jõudis, aga ta sai selle eest mingi 3 kg porgandeid ka:D Ma olen niiiiii rahul sellega, kuidas ta mul treikus käis! Mitte ühtegi probleemi! Varem oli võistluste põhiprobleem treikus käimine... Jõudsime Perilasse 25 minutit enne 9-kell 9 oligi esimene start. Panin valmis ja läksin sooja tegema, suht normaalne oli, on olnud paljupalju parem, aga sõidetav oli, eest kangis natuke, ilmselt olin ise ka kange. Parkuur oli ka enam-vähem, alguses ei liikunud üldse ja iga teine tõke läks stekiga, aga noh, lõppkokkuvõttes olime 5-ndad:P
Järgmise parkuuri rada oli sama ja algas üsna pea, seal ma üritasin mingit aega ka teha ja võtsin juba alguses tempo üles(kuigi oli kaheosaline) , igaljuhul käki keerasin ikka kokku. Peale neljandat oli pööre kohe vasakule ja ma hakkasin teda juba õhus pöörama, st pöörasin konkreetselt taguotsa lati peale ja latt tuli alla. Nii ikka ei teeks ju?:S See oli teine kord nelja aasta jooksul kui Blanx on mul võistlustel midagi alla tõmmanud:D Esimene kord oli mingi 2 ja pool aastat tagasi Valgerannas, vot nii täpselt tean!:D Sõitsin siis esimese osa lõpuni ja oligi...Ma olin niiiii pettunud endas, hobusega olin väga rahul, sest teises sõidus ta juba liikus ilusti ja ma ei pidanud teda elu eest edasi pressima. Peale enda sõite algasid Helena sõidud ja me pidime niii kaua ootama, sest starte oli vääga palju, ühesõnaga Blanx istus terve päev treikus...Vahepeal võtsin ta välja ja liigutasin, aga ikkagi...kahju oli temast! Helena oli väga tubli, mõlemad sõdud puhtad ja kõrgemas oli 5-es 50-kümnest:) Me Blankaga üritame järgmine nv Vääna minna ja miskit sõidu moodi ka sõita:)
Hüüru jõudsime  umbes pool 8 õhtul...Liial oli veel kaks hobust sõita ja tegelikult ka minul üks ja tall pannakse nv 8 kinni:D Aga lõppkokkuvõttes Liia sai oma loomad sõidetud, üks oli ühe seljas, teine teise seljas. Aitäh Liia, et viitsisid minuga kaasa tulla!
A muide, mina oli neil võistlustel nagu mingi hm....ma ei teagi:D Igaljuhul enne esimest sõitu läks mul saapalukk totaalselt katki ja enne teist sõitu tuli redikal nööp eest ära:D:D:D!

Hm....täna olin tallis konkreetselt pool päeva:D ja selle aja jooksul hobuse sealjas 40 minutit:D Ülejäänud aja puhastasin varustust/söötsin mutit/pesin mutit/kordetasin mutit ja niisama ninnu-nännutasin:) Varustuse puhastamisele läks umbes 4 tundi, aga puhtaks sai ka ja lausa läikima hakkas. Blanxi panin treikusse ka, ma olin arvestanud, et mul võtab esimese korra jaoks tunde, aga läks nii, et ta tuli kohe peale,  murdosa sekundit ka ei mõelnud, isegi traavis jooksis peale, kui vaja:P Ja järgmine edusamm, mille tegime, oli see, et ma saan ta nüüd täiesti üksi peale laadida, st tagant kinni panna jne. Tagant kinni panek toimus nii, et ma läksin kohe alguses teise vahesse ja ei sidunud teda kinni, hoidsin nööri enda käes, patsutasin ja kiitsin ja liikusin vaikselt tagumisse otsa ja panin pulga kinni, mitte mingit probleemi polnud! :) Ja nii käib siis treikus hobune, kes mingi hetk kartis isegi seda, et treiler üleüldse platsil oli ja kui juba silla lahti tegin, siis jooksis suure hirmuga kopli teise otsa...Ei olnud nõus lähemale kui 10 meetrit minema. Täna aga isegi tiris treikusse:) Kusjuures juba üle poole aasta pole üldse käinud kuskil temaga ja ikkagi polnud mingeid probleeme, super! Muidu midagi muti ei teinud täna, ainult 5 minutit oli kordel, natuke liikumist lihtsalt. Domiga käisin maastikul, nii ja naa oli.

Tahtsin jagada ühte mõtet, mille sain Alois Podhajsky raamatust ,,Minu hobused, minu õpetajad'' 
nimelt: ,,Tõeline ratsanik ei karda iialgi takistust. Ta heidab oma südame üle tõkke ning hüppab siis sellele järele!''  Minu meelest väga hästi öeldud! Peaks proovima, järgmine kord hüpates ,,heidan,, oma südame ees  ehk siis on suurem tahe järgi minna:D

Mõnna päev!
Käisin hommikul ka koolis, sain oma asjadega ühele poole, nüüd ainult üks KT vastata ja siis on KÕIK! Noo eksamid ka muidugi, aga muuga vsjoo:) Hiljem tuli Liis minu juurde, et mulle matat õpetada, aitäh!
Kolmese bussiga läksin Hüüru. Kuna Anne on ära, siis on kaeramajandus minu õlul ja nii ma siis tegelesingi sellega oma pool tundi, lõpuks said kõik oma osad kätte- v.a Blanx, ma alles läksin trenni temaga, tema kord oli hiljem. Blanxil oli siis täna kerge maastikutrenn, kuigi ma siiski tegin päris korralikult igasuguseid harjutusi jms. Näiteks pika põllusirge peal tegin jalavahetusi hästi palju, ma arvan, et see sirge oli oma 800m ja siis ma tegin neid umbes iga 8 tagant:D Vasakule vahetas super ilusti, aga paremale mitte nii hästi, aga ei, ma olen väga rahul! Tegin veel sääre eest ära astumisi ja kokku-lahti sõitmist ning volte. Ülimõnus oli niimoodi suuuure põllu peal sõita! Pinnas oli ka ideaalne. Ainus asi oli see, et ta ei hakanud mul üldse suuga tööle täna:S , mälus suulist küll, kuid mitte mingit vahtu:S Huvitav kas ma näppisin eest liiga palju? Homme tibu puhkab, sest päris pikalt on juba ilma puhkepäevata olnud.
Domiga käisin täna HÜPPAMAS, nagu päriselt:D Tegin lühikese soojenduse ja hakkasin traavis kõksima, jalgu üldse ei korjanud:P Mõned korrad jooksis tõkkest konkreetselt läbi ka, aga noh....juhtub. Üldiselt oli täitsa ok, sõitsin ilma libisevata ja andis isegi järgi, painutas jne. Tubli Dom! Küll me selle hüppe ka paremaks saame!

Ma olen kõigega nii rahul! Eriti Blankaga:D Ta on viimasel ajal üle igasuguste piiride hea, lausa nii super, et ma ei tea, kas nutta või naerda õnnest:D Kõige naljakam on asjaolu, et mul pole õrna aimugi, kuidas ta üldse nii hea olla saab, sest esiteks ma pole juba mitumitu kuud üheski Malle ratsastustrennis käinud, teiseks ma ratsastan üleüldse pikemat aega üksi ja kolmandaks treener on mul kõrval ainult hüpates(Jüri juba teist kuud:) ) Niiet kus on loogika?:D Selle järgi ta küll ei tohiks nii hästi toimida:P Aga toimib ja paremini kui kunagi varem! Igaljuhul eile käisime metsas, kablutasime niisama. Täna oli mul hüpekas. Väga super oli, parim oli see, et ma sain ilma ühegi probleemita kastist üle (ps. ma pole julgenud seda juba aasta aega hüpata:D). Täna aga hüppasime kasti tõkke ette ja tõkke taha:D Poolteist kuud tagasi kui ma esimest korda jälle Jüri trenni läksin, siis mul puudus selline asi nagu enesekindlus, tänaseks on ta tublisti kasvanud, mühinal lausa:D Nii hea! Peale trenni tuli sepp, Blanx sai rauad uuesti alla-suvi ju! Nii mina kui sepp olime arvestanud vähemalt 2 tunniga(teda on raudu pandud ka 5 tundi ja mokapööraga...), sest noh ütleme nii, et Blanka pole just kõige kergem hobune rautada, aga võta näpust, täna läks nelja jala peale 40 minutit ja ta ei läinud kordagi närvi!
Laupäeval teeme oma avastardi, pöidlad pihku!

Pole ammu midagi kirjutada viitsinud.
Neljapäev-reede tallis ei käinud, eile oli kirjand. Noo suht rahule jäin, ma loodan, et ka lugejaid:P
Peale kirjandit läksin talli ja sõitsin ainult Blanxi, niiniinii hea oli, nagu ikka:) Täna oli ta samuti supersupersuper. Isegi Anne ütles(selle põhjal, mis ta kolmapäeval maastikul nägi), et hobune on tohutult arenenud ja hoopis teine asi, kui näiteks aasta tagasi. SUPER! Trennist ma kirjutama ei hakka, piisab teadmisest, et hobune on ülihea. A selle mainiks küll ära, et täna kupatasin Liia Blanxi selga, tahtsin kõrvalt näha, väga ilusti said sõidetud:) Liia ka ütles, et paljupalju on arenenud.

Tuti-tuti-tutipäääeeev!

Täna siis see oligi-tutipäev! Ja tunnid saidki läbi! Juhuuu! Laupäeval on kirjand ja sealt edasi läheb juba karmimaks, aga ma saan hakkama! Alati olen saanud, saan ka seekord! Peale tutiaktust pidime minema limuga sõitma, aga viimasel hetkel ma otsustasin, et ei lähe siiski, lähen trenni parem. Noo kas on paremat näidet sellest, et ma olen läbi ja lõhki hobuseinimene?:D Teised loomulikult läksid, aga mina läksin trenni. Eks see vist nii kippus kooliski olema, et kui tarkust jagati, oli Karin hobuse seljas:D Aga pole hullu, nii pidigi järelikult olema...
Igaljuhul läksin peale tutipäeva otse Hüüru, riideid ei vahetanud, päris naljakas oli tänaval käia:D
Annega oli juba eile kokkulepitud, et lähme koos maastikule, Blankal oli niikuinii kerget trenni vaja ja homme-ülehomme puhkab, ta on selle ära ka teeninud:) Anne tuli Gabrialaga ja mina Blanxiga, Blanx oli tublitubli, Anne ka imestas, et nii hea, aga noh ta polnud meid ikka väga ammu koos näinud ka. Peaks kutsuma ta mõni päev trenni vaatama, saab ka näha, mida kõike tema loomake oskab:D Tegime sellise keskmise ringi, nii 50 minutit, mõnus oli!
Domi ma täna kordetasin, sest tegelikult ma polnud üldse arvestnud, et täna teda sõidan, niiet sõitma ma ei jõudnud, aga ära liigutasin siiski.
Natuke ka eilsest, eile oli mul Jüriga hüppetrenn( st hüppasin Blankaga, aga Jüri oli kõrval:D). Jälle kord tuleb tõdeda, et muti oli tubli! Viimase kõige tõsisema parkuuri ajal panin ta kaks korda suht kehva olukorda, aga tema tuli sealt ilusti välja ja parandas minu lollused ära. Üheks neist oli süsteemile pealesõit, jäin magama ja ei sõitnud korralikult edasi seega oli tempo suht all ja ta pidi peaaegu olematu hooga hüppama, aga ära hüppas. Tegelikult Jüri arvas, et Blanka ise leidis, et nii oli mugavam-muidu see vahe oleks talle kitsaks jäänud. Teine kord oli okserile pealesõit, jällegi oli asi tempos, see oli liiga madal ja ta pidi täiesti alla minema, aga siiski kõik oli puhas. Hobusega olen väga rahul, ise pean natuke silmamõõtu ja tempo tajumist parandama, aga küll see ka tuleb!
Peale Blanxi võtsin päiksest ja ootasin Liisi, sest pidime koos maastikule minema:) Läksime ja hakkasime mingis suunas minema ja ühel hetkel leidsime ennast metsa äärelt:D Ehk siis sai jälle metsa mindud, aga hea oli. Dom tõestas, et ta kohe päriselt oskab väga ilusat traavi teha, üldse ei kiirustanud, väga heas tempos püsis, super! Käisime liivamägedes, ülimõnna oli! Homme-ülehomme mind Hüürus ei näe, kuigi kiusatus on suur, aga pole midagi, eks ma sunnin ennast Hüüru asemel raamatukokku ja õpin vähemalt 2 päeva kaheteist aasta jooksul:D

Aga teate mis? Mul on vägaväga tubli muti:) Täna järjekordselt oli Blanx hea, väga hea. Ennast tundsin ka päris hästi sadulas, ei tõmblenud seal enam eriti, ilmselt seetõttu oligi tüdruk hea, et mina andsin võimaluse hea olla ehk istusin ise ilusti jne. Kusjuures ükskõik, mis päeva ma oma blogist ei loeks, alati ma võin sealt lugeda, et Blanx oli jälle hea. NII SUPPER! Ma ei mäletagi enam millal ta viimati hea ei olnud:P Iga minut, mille ma veedan Blanka seljas või temaga tegeledes on alati kvaliteetaeg! Ilma Blankata ma poleks see, kes ma olen, tema on teinud minust parema inimese, ma lausa hakkan nutma seda kirjutades, ma JUMALDAN teda liiga palju. Ilma temata ei oleks minust midagi järgi, minu hinges valitseks tühjus, ma ei oska öelda, mis saab kui ma võtan vastu otsuse minna...välismaale ma ju ei saa Blankat kaasa võtta. Ma isegi ei julge mõelda, eelmisel suvel kui ma läksin, siis polnudki see nii raske, sest ma teadsin- ma tulen varsti tagasi. Aga nüüd...nüüd kui ma lähen, siis jäädavalt või vähemasti aastaks, kuidas ma selle üle elan, ma ei tea. Aga ma ju ei pea minema? Ei pea ju? Öelge keegi, et ei Karin, sa ei pea minema! Ma lõpetan nüüd halamise ja keskendun praegusele hetkele ehk siis sellele, et mul on Blanka ja ta on ideaalne ja on kevad ja mul saab kool läbi! Trennist ma täpsemalt kirjutama ei hakkagi( painded, ette-alla, edasi-tagasi jms.), minu tänase jutu mõte on selles, kui hea saab olla üks hobune ja sellest, et ilma temata ma ei kujutaks oma elu ette ning sellest, kui siiralt ma teda jumaldan.

Dom puhkas täna.

Niiniinii, pole viitsinud mõned päevad kirjutada, teha on ka palju olnud. Igaljuhul reedel hommikul oli selline situatsioon, et ma oleks pidanud olema 4 kohas korraga, aga jõudsin ainult ühte:D Ehk läksin Ailega Märjamaale kaasa Täpile vabahüppeid tegema. Natuke peale ühtteist olime kohal, siis võtsime Täpi koplist, puhtaks ja maneeži. Tõkked üles ning hüppama. Päris hästi hüppas esimese korra kohta. Ühtegi hobust sõita ei jõudnud, vastikult külm oli ka. Laupäeval istusin pool päeva Reformierakonna kirjandikoolitusel, astusin liikmeks ka muide, eks näis kui aktiivne ma olla viitsin:P Muidu oli Blanxil ,,hack'i,, päev, käisime põldude peal ennast lõdvestamas, põhiliselt tegin traavi ja galoppi. Galoppi tegin suht palju ja pikalt, lasin kaela pikaks ja sõitsin ise light seat'is. Mõnna oli:) Domiga käisin maneezis, tegin korde ette ja lasin joosta. Läksin selga ja sõitsin, suht okei oli. Tegelesin painutamisega ja muu põhilisega.
Täna magasin üle piiikapiiika aja, isegi silmaklapid panin pähe, et paremini magada saaks:D Siis käisin shoppamas, leidsin endale väga blingid papud, homme lähen ostan ära:) Neljase bussiga jõudsin Hüüru, võtsin kõigepealt Blanxi nagu juba tavaks saanud. Läksin hoolimata tuulisest ilmast õue. Juba enne olin valmis mõelnud, et täna tahan traavikavalette teha ja ühte lattaeda järjest ja järjest kõksida, lihtsalt, et tempo oleks ühtlane ja ta ära ei tiriks ning peale tõket korda jääks. Ratsastasin päris pikalt ette, tegin igasuguseid üleminekuid ja tempomuutusi. Põhirõhk säärele tundlikuks saamisel, funksis küll. Täna tegime üle väga pika aja päris koondgaloppi, pole lihtsalt vaja olnud:P Muidu olen teinud töögaloppi ja keskmist, täna aga koondasin päris kokku ja siis sõitsin edasi. Traavis tegin palju poolpeatuseid ja kavalette. Tubli oli. Lõpuks kõksisin ühte lattaeda, mis oli mingi 30cm. Tegelesin rohkem endaga, kui hobusega. Siis lõdvestav galopp ja traav otsa ning lõpetasin ära. Domiga sõitma ei jõudnud, aga kordele võtsin siiski, valjaid ka pähe ei pannud, lihtsalt päitsetega, vähemalt kordel käib ta nüüd küll juba ilusti.

Tere-tere-tere-tereeeee:D Täna oli siis selline värk, et hommikul istusin mõne tunni koolis ja tegin oma viimased asju(lõpuks ometi saab läbi!). 13.50 bussiga loksusin Hüüru, helistasin veel Jürile üle, et mis kell ma hüppama tulen, leppisime 6-ks kokku. Nooojesss, mul oli kerged 4 tundi aega:D Ostustasin Domi ära teha. Läksin talli ja nurusin Annet, et ta minuga maastikule kaasa tuleks, üksi ei viitsi:P Hobused valmis ja maastikule me läksimegi(Anne tuli Gabrielaga, sest mul oli Blanxiga trenn alles ees). Jõudsime teele, kus sa traavi teha ja issand jumal, kui suur oli mu üllatus. DOM TEGI NORMAALSET TRAAVI:D Vastas mu käele ja säärele, noo jumala eest, mida veel tahta?!:D Kohe pikapiiikapikkka sirge tegime ilusat traavi, terve selle aja püsis tempos ja rütmis. Kusjuures kordet ette ei teinud. Tubli poiss! Sõitsime veel üle ühe põllu ja siis ma avastasin, et oleme metsale suht lähedal, rääkisin Anne nõusse ja metsa me suuna võtsimegi. Metsas oli ka väga hea, ei kiirustanud ega midagi, galopis oli ka väga okei. Aga muide, ma avastasin Domi nõrga koha, nimelt mäest üles minek. Peale paari tõusu oli poisil kops koos:D Niiet peab hakkama mäkke ronima temaga ja vastupidavust suurendama. Ahjaa alguses kukkus ta mul jälle põlvili:S Tasakaaluga on jätkuvalt probleeme, aga tegeleme asjaga:) Jõudsime talli tagasi, panin fliisi talle selga ja saatsin õue.
Blanka juba märatses ukse taga ja tahtis trenni minna:D Võtsin ta sisse ja puhastasin pikalt, ta indleb niii tugevalt, et ma ei tea, sel aastaks ta vist päriselt ka laseks paaritada ennast, aga ei, me ei riski rohkem, ta on liiga vana esimese varsa jaoks. Pealegi on see värk tal niigi probleemne. Igaljuhul lõpuks tuli trenni aeg. Täna hüppasime esimest korda õues, üldiselt jäin tibiga rahule, aga endaga EI...noo kui palju saab üks ratsanik käkke kokku keerata?:D Jüri küll ütles, et polnud midagi nii hullu, aga ma ei tea, ma ise tundsin küll, et ma keerasin enne igat tõket mingi käki kokku:P Hüppasime täitsa uusi värskelt värvitud tõkkeid. Alguses ta istus mul teisel korral 30cm peale maha:D Ilmselt katsetas piire, sest noo ütleme nii, et ma olen temaga siiamaani ÜLILEEBE olnud. Aga täna, eiei, nüüd on meil konkreetne värk. Korra panin paika ja siis oli super, mingit maha istumise mõtet polnud.
Hüppekast video link ka:
http://www.youtube.com/watch?v=4NkM5ecaToE

Täna kasutan blogi põhiliselt pildialbumina:D Panen mõned enda trenni pildid pluss mõned Liisi pildid.
Aga siiski, lühidalt ka trennist. Domiga käis täna Aile Malle trennis, neil oli enam-vähem läinud, hea seegi:) Aga mina sõitsin Blanxi, käisin õues liivakal ja tegin hüppetrenni ettevalmistus trenni:D Ehk siis kokku-lahti, ette-alla, painutused, jalavahetused jmv. parkuuriks vajalik:) Tüdruk oli tublitublitubli. Nii hästi on toimima hakanud, et tõeline lust kohe. Meist saab asja! Kohe välihooaja algusest plaanime uuesti ka võistlema hakata, niiet varstivarsti oleme me BACK ON TRACK! Ja selles on suures enamuses ,,süüdi,, Jüri Villemson, aitähaitähaitäh! Ilma tema karmuse ja tagant sundimiseta ma olekski jäänud edaspidi niisama loksuma...aga hobune on all ju võimas, oleks väga kahju olnud jätta ta seisma või noh niisama sõitmiseks. Blanka näol on tegu siiski tulihingelise sportlasega:D Aga tänu Jürile me suudame jälle, me saame ja me teeme ja me tuleme ja me võidame! ;) Ja vot nii ongi.

Traditsiooniline kord nädalas korde...

...ehk siis täna oli meil kordetrenn, niiet midagi põnevat ei toimunud. Ahjaa, alguses mõtlesin, et lähen jõe äärde kordetama, aga seal oli liiga pehme ja ohtlik(venitab kõõlused ära), kuigi selle paari minutiga, mis ma seal olin, suutis ta ikka keksida ja hüpata, midagi õnneks ei juhtunud. Läksin siis talli, võtsin teki kaasa ja liivakale. Nimelt tegin talle pikema soojenduse ilma külgratsmetata, et ta saaks ennast välja elada, kui tahab, aga noh siis ei enam ei tahtnud, kui sai:P Panin külgratsmed peale ja tibi hakkas väga hästi tööle. Külgratsed olid niinii pikad kui oli võimalik:P need lausa hüppasid tal külgedel, sest nii lõdvalt, aga noh see ongi minu stiil:) Ja konkreetselt minu tibile mõjub super hästi, sirutab ennast väääga alla ja lõdvestab selja. Kõigil teistel, kellele olen soovitanud nii proovida, on ka mõjunud, niiet soovitan teilegi;) Lõdvad külgratsmed(sedelga kõige alumise aasa külge) ja korde läbi suuliserõnga sedelga ülemise aasa külge. Homme ratsastus, ainult Blanx on teha.
Täna Domi teha ei jõudnud, väga väss olin...