Ilmselget olen ära eksinud blogimaailma...viimasest postitusest möödas 5 kuud?!
Selle ajaga on palju juhtunud. Ja tegelikult ma peaksin oma blogi pealkirja JÄLLE muutma, kuid paraku ma seda ei tee, las mu muinasjuturaamat jätkub. Kui ma ka füüsiliselt Marokos ei viibi, siis minu süda on seal alati. Ja minu muinasjutt läheb edasi, ka ilma minuta.
Mõni aeg tagasi leidsin end mõttelt, et kui palju ma olen oma ea kohta reisinud ja maailma näinud, oleks viitsimist vähe rohkem, oleks ka hulga keeli vähemalt suhtlustasandil suus. Aga mina ja minu keeleoskus. Seega siiani olen piirdunud inglise ja hispaania keelega(natukenegi vähemalt!). Nüüd tuleb tõsiselt ette võtta kaks uut keelt, jah kaks korraga! Prantsuse ja araabia, näis mis saab. Muide, kui keegi teab kedagi, kes suudaks mulle 3-4 nädalaga Eestis araabia keele kiirkursuse teha, siis andku ainult teada!
Siinkohal on asjalik lühidalt kirjutada, et kus ma siis viibinud olen. Loomulikult ei hakka ma midagi kirjutama puhkusreisidest, vaid ikka kohtadest, kus olen veidi paiksem olnud. Alustasin oma maailma rändamist 2008 aasta suvel, esimeseks sihtpunktiks Iirimaa. Ei meeldinud, ilus maa küll, aga las ta jääb. Järgmine peatuspaik šveits. Meeldis. Peale seda aastane paus ränduri elus. 2009 aasta mai kuus viis minu tee mind Hispaaniasse, seal olen siiani kõige paiksem olnud, kuid lahkuda tuli ka sealt. Järgmine riik: Taani. Noo on lõbusad inimesed seal, ma ütlen! Sealt tagasi Hispaaniasse ja edasi Marokosse, kus mu süda viibib ka ilma minu füüsilise kehata. Elu mängis oma viperdused(elu: loe bürokraatia araabias) ja lahkuda tuli sealtki. Siin ma siis nüüd olen- Saksamaal.
Mis ma siin Saksamaal tarka teen? Väärtuslikku aega lasen tuulde ja ratsutan ka ,,natuke,,(hobupargis 13 looma) ja natuke raha teenin ka. Jumal tänatud, et siin olla on mul veel ainult 4 nädalat ja 4 päeva. Ei jaksaks kauem, juba praegugi ei jaksa. Olgu mainitud, et olen siin alates augusti algusest 2010. Kõigi eelduste kohaselt tulen detsembris mõneks nädalaks Eestisse, ajan oma asjad lõplikult joonde ja siis Marokosse, loodetavasti seekord jäädavalt. Pöidlad pihku!
Räägin siis veidi ka oma tööst siin Saksamaal. Olen ainult sõitja, või noh, algselt pidin olema, aga nüüd on ikka nii, et kui mõni muu asi vajab tegemist, siis keda palutakse asi ära teha? Loomulikult toredat Karinit...Ja nii juhtubki, et kui sõita ikka korralik posu hobuseid ja veel sada nipetnäpet asja, siis õhtul tuppa jõudes olen laip. Oma hobupargi ma jagaks kolme osasse: võistlushobused(5 looma, kõik sõidavad GP tasemel takistusõitu, kahel neist ka väga kõrgel tasemel koolisõit), noored hobused(3 nelja aastast, 2 kolme aastast põngerjat) vanad hobused(vanem märake, 23 aastane ruunapoiss ja 20 aastane lumivalge ponitädi). Neid kõiki ma eelduste kohaselt pean 7 päeva nädalas sõitma, jah seitse...v.a vanad hobused, nemad käivad ,,kõigest,, 4x nädalas. Minu meelest 7x nädalas selgelt liiga palju. Aga ei saa mina midagi öelda, see minu töö. Täna ma hobustest individuaalselt kirjutama ei hakka, teen seda järgnevatel päevadel. Tänasest ainult nii palju, et hüppasin üle pika aja, seekord oli hobuseks Alexis(sõidab 135-145cm parkuure), hobusest pole midagi rääkida, ,,kõrgused,, oli ikka paras nali talle, aga ise sain enam-vähem hakkama, silmamõõt veab jätkuvalt vahel alt, aga küll tuleb. See oli siis hommikust säravaim trenn, õhtust mainiks ära koolisõidu treeneri juures käimise ühe noore ja Luxus'sega. Luxus on meil siis see eriline hobune, kes suudab väga säravalt hüpata 150cm parkuuri ja mängleva kergusega läbida raskem skeem. Seda ka täna tegime, läbisime raskema skeemi, mina palju tegema ei pidanud. Hobune on ikka täielik luksus sõita. Järgmine nädal proovime juba päris koolisõitu arendada :))) Ehheee, Karin ja koolisõitja...mainin siinkohal, et alates siia tulekust sõidan ainult koolisõidu sadulaga ja üldse on väga meeldima hakanud see ala :))) Aga hüpata tahaks ka ikka. Teistest hobustest räägi edaspidi.

Olge paid ja ilusat talve algust!

ps. mingi posu pilte on ka Facebookis Saksamaast.