Otseloomulikult ei jõudnud ma Marokosse nii nagu plaanitud. Kas miski üldse lähebki nii nagu plaanitud?
Marokosse ma jõudsin, sellega nagu probleeme ei tekkinudki, probleemid algasid peale maandumist...Isegi passikontrollis veel probleeme polnud, selle üle imestasin, tavaliselt tehakse ikka nägusid, kui blond eurooplanna(üksi) üritab riiki sisenda ja uuritakse ja puuritakse viimseni, et mis asja ma siia tegema siiski tulin. Sel korral sattus ametnikus olema üks kena noormees ja tema ei küsinud minult ühtegi küsimust, täitis mõned ankeedid ja lõi templi passi ning voila, olin ametlikult Marokos. Sain oma pagasi kätte ja väljudes ootas mind üllatus, mitte minu kallim polnud mulle vastu tulnud, vaid minu jaoks täiesti võõras mees seisis seal minu nimesildiga...Läksin tema juurde, ütlesin, et olen see, keda ta ootab. Loomulikult ta inglise keelt ei rääkinud. Temaga sõitsin siis kuhugi, vahelpeal jõudis minus kasvada üsna suur paanika, sest minu saksa võrk ei suutnud Marokos võrku leida ja seega ei olnud ma võimeline Zak’ile helistama, ka juht ei saanud aru, mis ma tahan(st ilmselgelt ta Zak’i ei teadnud, vaid oli palgatud mingi vahendaja kaudu). Lõpuks jõudsime esimesse sihtkohta, minu jaoks täiesti võõras eramaja hoov ja mõtlesin, et noo nii, siin mind nüüd prostituudis müüakse ja asi ants. Siiski tuli mulle vastu üks ääretult kena naisterahvas, kes inglise keelt rääkis, seletas mulle kõik ära, et ma pean tema juures ootama, kuni teine juht saabub, kes mu lõppsihtkohta viib. Oodates pakuti mulle teed ja kõikvõimalikke marokopäraseid suupisteid(maroko suurepärast kööki kirjeldan teile hiljem!). Kuskil pool tundi hiljem saabus juht ning 4- pooletunnine sõit võis alata, kell oli selleks ajaks kümme õhtul ja üleval olin ma alates kella viiest hommikul, väikeste arvutusega näeb, et Zak’i vanematekoju jõudsin üpris hilja. Ja loomulikult ei oodanud uksel mind Zakarias, vaid tema ema võttis mind väga soojalt vastu. Selleks hetkeks teadsin, et Zak’i ma täna ei näegi(praegugi pole teda veel näinud, loodetavsti selleks ajaks kui teie seda blogi loete, siiski olen). Ja nii kui mu pea patja puudutas, ma magasin. Teadsin, et olen nüüd turvalises kohas ja võin ennast koduselt tunda, olgugi, et Zak sel hetkel minuga ei olnud. Magasin nagu beebi, hommikul äratati mind üles kohvi ja pannkookidega otse magamistuppa, mille pere suurepärane kokk mulle valmistanud oli. Jah, mind koheldakse siin nagu printsessi, mis lõpuks ära tüütab.
Aga maroko köögist nüüd. Peale sellega tutvumist on see minu vaieldamatu lemmik olnud, parim lihtsalt! Enne olid lemmikuks Hiina, Jaanan, Tai ja muu sellelaadne. Aga tundes veidi maroko kööki, võin öelda, et miski pole parem kui see! Tänane lõunasöök oli esimene arvestatav eine nelja kuu jooksul. Alguses olid maitseid veidi võõrad, on ju sellest üsna pikk aega möödas, kui viimati siin olin. Näiteks oli natuke võõras riivitud peedisalat apelsinimahla ja kaneeliga. Peale paari ampsu oli tegu siiski ülimaitsva salatiga. Ka kõik teised salatid olid esimese hooga veidi võõraks jäänud. Võibolla oli ka asi selles, et polnud pikalt värkeid köögivilju söönud. Põhiroaks oli kana mingis kastmes, kahjuks pole minu maitsmismeel nii välja arenenud, et öelda, mis kastmega tegu, aga vääga maitsev oli! Ja lõpetuseks puuviljavalik. Ma jumaldan puuvilju ja siin on nad eriliselt head, olen siin söönud parimat mandariini, apelsini, melonit, kiivit, kirsse ja palju muud. Puuviljad lihtsalt on siin paremad kui kuskil mujal, väga super! Põhimõtteliselt saab ainult sööma tulla ka Marokosse. Vihjates raamatule ,,Söö Palveta Armasta’’ nagu tegi seda raamatu autor Itaalias, ka palvetama saab siia tulla (ehk ennast leidma) ja ka armastama saab siia tulla, ei olegi vaja tervet maailma läbi käia, kõik saab kätte ühest riigist! Niiet kõigile, kel käsil keskeakriis, tulge Marokosse! Või lihtsalt lugege seda raamatut, hea on! Filmi ma näinud ei ole ja ilmselt ei vaata ka, kõik ütlevad, et totaalne p*** oli. Ei hakka selle peale oma aega raiskama. Aga raamat on super, nii mõneski kohas võib ennast herneks irnuda.
Lõpetuseks teisest teemast. Loodetavasti ma ühegi hobuse selga lähitulevikus istuma ei pea. Mis küll ilmselget läheb teisti, kuna tallis oma märake ootamas...

Tervitusega,Karin

Nüüd on vist aeg kirjutada...Istun hetkel lennujaamas ja ootan oma lendu Marokosse. UUHHHHH. 4 tundi veel ja seal ma olengi. Kõige parema käte vahel, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tegu siiski hobublogiga ja pean hobustest rääkima. Aga nendest polegi nagu palju rääkida, viimased 4 päeva ei sõitnud, sest meil maneezi pole ja lumi tuli maha...Nädalavahetusel käisime võistlemas siiski, Marcel'il läks väga hästi, suure sõidus(140cm)Quickstep'iga võitis ja Alexisega oli teine:) ja minu pisike Heartbreaker tegi oma esimese stardi, rada oli miski meeter. Iiilus sõit oli! Super tubli poisu on, loodan, et tal läheb hästi!
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest ka rääkida, ei tahtnudki nagu millestki rääkida, aga siiski tahtsin teid kadedaks teha sellega, et mina päikse alla saan:D

Uuesti kirjutamiseni!

Pensionärid!

Nüüdsest on meil tallis ametlikult kaks pensionäri. Kuna Julianit(noorem perepoeg, 12 aastane) tabas jalgpalli palavik, nagu ikka tema eas poistega juhtub, siis ta otsustas ratsutamisega lõpparve teha. Päris pikka aega sõdis vanematega, kuna vanemad ikka tahtsid, et poiss edasi sõidaks, kasvõi natuke. Aga jonn oli suur ja lõpuks siis poiss vabastati ratsutamisest. Mingi aeg ei näidanud Julian üldse oma nägu tallis, varem ikka hommikuti käis, kasvõi niisama tere ütlemas vms. Ilmselt üritas vanematele kinnitada, et teda see ratsutamine ja hobused ikka kohe üldse ei huvita enam. Viimastel päevadel olen teda järjest rohkem tallis ringi hiilimas näinud. Just nimelt hiilimas:D Nii kui näeb, et ma ka tallis olen, siis ütleb, et ma tulin lihtsalt kanadelt mune võtma. Aga mina olen teda mitu korda oma erru läinud ponuga rääkimas leidnud. Niii nunnu! Lihtsalt silitab ponu koplis ja räägib temaga juttu. Vahel tõreleb, et sa sööd nii palju ja oled paksuks läinud:D Noo teate küll, vahel isegi ütled hobusele mesimagusa häälega, et paksu oled või miskit muud säärast. Aga nii kui märkab, et ma teda nägin, siis tulevad igasugused vabandused, miks ta talli tuli. Nagu ta ei võiks tulla. Aga hästi-hästi tore poiss on, selline väga südamlik ja alati aitab ja üldse väga tore. Ükskord tõi mulle šokolaadi selle eest, et ma talle varem poni valmis panin ja võistlusteks ilusaks tegin:))) Mitte, et see tegelikult mu tööde hulka kuulub. Nüüdsest siis tema 20 aastane ponu ja 23 aastane ruunapoiss ametlikult puhkavad. Mõned päevad tagasi sai neilt ka rauad alt ära võetud, mis siis oligi nagu ametlik erruminek. Mainin, et mõlemad hobud on siiamaani super kontitsioonis ja võiks veel tubli mitu aastat sõita. Meil üldse on vanemad hobused super kontitsioonis, näiteks üks 20 aastane on täiesti vormis, et GP-d hüpata ja seda ta ka teeb. Vahel tuleb üks maha, aga muidu super! See sama hobune on hüpanud ka Maailma Karika Finaalis, kui sellest teada sain, õigemini passist vet. ülevaatuste alt lugesin:D siis oli küll, et vau! Selline hobu tallis. Meie tallis on ta elanud juba 8 aastat, niiet üsna pikalt suurt sporti pole enam teinud, aga Marceliga(vanem perepoeg, 15 aastane) ikka väikest Grand Prix-d hüppab. Mis ma öelda tahan, on see, et hobuste eest hästi hoolitsedes püsivad nad vormis kaua-kaua! Minu eelmine ülemus Hispaaniast rääkis, kuidas tema oma parimaga hobusega tegi viimase Grand Prix kui hobune oli 23 aastane, oli olnud puhas sõit ja siis otsustatigi, et nüüd on aeg pensioniks:) Hoolitsege oma hobuste eest!
Teisest otsast räägiks noortest hobustest. Täna sõitsin üle pika aja 3 aastastega, pole jaksu olnud nendega viimasel ajal palju tegeleda, nii palju teisi hobuseid on sõita...Täna leidsin aega, ülemus tuli mulle appi ka, neil nii vähe seljas käidud, et hetkel on vaja hoida alguses ja mõned ringid kordel enne kui lahtiselt lähen. Ühega tegin esimest korda seljas galoppi:) Nii tubli oli! Hästi uhke olin enda üle:D Need kaks 3 aastast on minu esimesed päris algusest alustatud hobused. Õpetasin neid kordel käima ja nüüd siis vaikselt sõidan. Kuna nad on minu esimesed, siis ega ma ise ka väga ei oska ja õpin koos nendega. Tundub, et tuleb enam-vähem välja:) Ülemus oli küll hästi rahul vaatepildiga. Aga tegelikult on mu hobud lihtsalt niii tublid! 4 aastased lähevad ka väga hästi. Täna Marcel hüppas väikese Heartbreakeriga, olen teda varemgi siin maininud, noo on vinge loom, mis ma muud oskan öelda...Marcel kiitis natuke mind ka, et on mõnus sõita:) Lisaks mõne hüppepildi, kui oleks. Kahjuks ei ole. Aga üritan selle vea parandada!

Tervitustega,
Karin

Jätkuvalt Saksamaal.

Ma ei hakka teile rääkima, millised mu hobused trennides olnud on. No kes viitsib lugeda sellest, kas mul üks või teine hobune oli säärte vahel, kas ikka reageeris mõlemalt poolelt võrdselt ja kas ikka oli kõik õigesti ja hobu tubli. Nii ära on tüütanud ainult sellisest asjadest lugemine. Mitte, et ma ise koguaeg selliseid kokkuvõtteid teinud pole...Ja üleüldse kas on olemas selline asi nagu ÕIGESTI ratsutamine ja ÕIGES raamis olev hobune? Minu meelest ei ole. Minu jaoks on kõik õige sinnamaani, kus hobusele ei tehta haiget ja koostööd tehakse valutult. Ja istak- minu meelest ei ole olemas õiget istakut, see on ju nii suhteline. Tuleb meelde, et isegi minu koolisõidu treener Eesti aegadest ütles kunagi, et istuda tuleb nii nagu olukord nõuab. Ja see kuidas sa sõidad. Ei saa ju kõigile sama stiil sobida. Mõni hobune tundlikum, mõni vähem. Minu sõidustiil on ilmselt normaalses mõistes vale. Aga mulle just nii sobib ja minu hobused toimivad ka. Ja minu hobuseid ei tea, mis on valu. Ja ometi, tuleb Marcel nädalalõppudel korjab hobused auto peale, sõidab võistlustele ja tuleb sealt tagasi hiilgavate tulemustega. Noo milleks ma pean siis kõiki suksusid tagant pressima ja eest ikka kontakti hoidma? Ma nüüd ei teagi, miks ma sellest kirjutan. Vist sellepärast, et teilegi meelde tuletada- pole olemas õiget, täpselt nii kaua kui koostöö saavutatakse valutult.
Räägin vahelduseks muudest asjadest. Täna arutaks teemal välismaale kolimine. Alustuseks ütleks, et kõik, kes te kahtlete, kas saab hakkama jms. kuid tahaks nagu minna, siis ütlen mina- tuleb minna ja maailma avastada! Hakkama saab alati ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Need kogemused, mis tulevad võõras keskkonnas elades, on asendamatud. Olen kindel, et umbes pooled pöörduvad tagasi kodumaale, samal ajal kui teine pool leiab, et tagasi minna enam ei taha(mina olen üks neist). Olen otsustanud oma elu veeta kuskil mujal ja mitte Eestis. Ma ei ütle, et ma kunagi tagasi ei tule. Elus kehtib ikka reegel: never say never. Aga tuginedes praegustele plaanidele, ma tagasi ei tule. Samal ajal ei ole ma veel kindel, kus veedan oma ülejäänud elu. Proovin ja katsetan Marokot, annan endast kõik, et elu seal toimima saada. Aga tegu siiski araabiamaaga ja ühele blondile Euroopa neiule on see üks suur väljakutse. Kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada!? Hoime nüüd kõik mulle pöialt, et hästi läheks! Siinkohal, olen ma siin blogis elu araabias kirjeldanud? Vist mitte. On huvilisi, kes lähemalt teada sooviksid?
Väsimus tuli peale ja mõtted jooksid kokku. Ehk lähiajal kirjutan jälle. Teie aga andke mulle teada, millest lugeda tahaks. Kas trennidest või pigem eluolust siin pool sood?

Tervitustega,
Õnnelik Rändur

Ikka Saksamaa lainel.

Kui ma eelmises postituses ei maininud, siis jään Saksamaale kuni novembri lõpuni. 1.dets on lend tagasi Marokosse. Ma ei jõua ära oodata! Detsembri keskel tulen veel Eestisse ka, ajan viimased asjad korda ja siis lõplikult ja päriseks Marokosse:)
Ma ei tahaks hobustest rääkida, aga midagi muud mu elus hetkel pole. Väga masendavalt igav, seega viimane nädal on mulle füüsiliselt raske olnud, tallimehel on puhkus 8 päeva ehk siis sel ajal pean mina bokse tegema ja minu enda töö ka ehk sõitmine vähemalt 7 hobust päevas.Ei ole just kerge teha 11 boksi, hobuseid koplitesse tassida, karuselli panna+kogu teki jama pügatud hobustega ja siis sõita kah veel kõiki:D Ja minul ei ole ühtegi vaba päeva, juba üle 3 kuu pole olnud. Kus on õiglus, ah? Tallimehel on iga nädal 1 päev ja nüüd peesitab 8 päeva ja mina? Mitte midagi. Mis ma kurdan, 3 nädalat veel ja siis puhkan 4 kuu eest korraga:D Hobused on head. Välja toon kaks looma, üks nelja aastane (vanaisa Heartbreaker), kes on tõesti ülivinge ja lendab ikka nii, et vähe pole. Täna Marcel hüppas esimest korda vähe kõrgemat parkuuri tegema, muidu ikka ainult kuni 90cm, aga täna kuni 115cm kindlasti, üks okser oli vist lausa 120cm. Oh sa vana! Ma pean ausalt ütlema, et tegu on ühe parima hobusega, keda ma olen näinud. Ja näinud olen ma ikka väga häid hobuseid. Ma võrdleks seda nelja aastast hobusega, kelle mu eelmine ülemus müüs 500 000 euroga. Lisan video ka sellest poole milli euro hobusest http://www.youtube.com/watch?v=ONDCIbDSw2o see veel miski pisike parkuur;)
Teise hobusena tooks välja Carolina, 10 aastane mära, temaga hakkasin sõitma umbes 2 nädalat tagasi. Muidu on täitsa okei sõita, aga meeletult kippus käe peal istuma, täna esimest korda oli päris okei, peaaegu hoidis oma peakest ise üleval. Ja kus on taguots hobusel, juudas!:D Kui me selle taguotsa veel korralikult tööle saame, siis hüppab küll üle mägede, praegu hüppab ilma seda kasutamata 145cm parkuuri:)) Olgu öeldud, et 5 hobust on meil hetkel 140-150cm tasemel. Järgmine nädal tulevad kaks samal tasemel hobust juurde. Seega 7 hobust GP tasemel, pole paha. Marcel(perepoeg, 15 aastane), tal on ikka väga vedanud, et vanemad toetavad ja ise ka sõidavad, talle on tõesti kõik võimalused loodud, et saada väga heaks sõitjaks, noo millisele teisele 15 aastasele ostetakse kokku 7 GP hobust?:D Ei, tegelikult on ta väga tubli, 145cm parkuuriga saab juba väga kenasti hakkama, ükskõik, mis hobusega. Ainus jama on, et talle ainult hüpata meeldibki, niisama sõita ta ei viitsi, seega nädala sees sõidan mina tema hobuseid ja siis nädalavahetusel tema võistleb:D:D Aga tubli on ta ikka ja oma vanuse kohta väga täiskasvanud. Muud nagu polegi.

Tervitustega,
Karin

Ilmselget olen ära eksinud blogimaailma...viimasest postitusest möödas 5 kuud?!
Selle ajaga on palju juhtunud. Ja tegelikult ma peaksin oma blogi pealkirja JÄLLE muutma, kuid paraku ma seda ei tee, las mu muinasjuturaamat jätkub. Kui ma ka füüsiliselt Marokos ei viibi, siis minu süda on seal alati. Ja minu muinasjutt läheb edasi, ka ilma minuta.
Mõni aeg tagasi leidsin end mõttelt, et kui palju ma olen oma ea kohta reisinud ja maailma näinud, oleks viitsimist vähe rohkem, oleks ka hulga keeli vähemalt suhtlustasandil suus. Aga mina ja minu keeleoskus. Seega siiani olen piirdunud inglise ja hispaania keelega(natukenegi vähemalt!). Nüüd tuleb tõsiselt ette võtta kaks uut keelt, jah kaks korraga! Prantsuse ja araabia, näis mis saab. Muide, kui keegi teab kedagi, kes suudaks mulle 3-4 nädalaga Eestis araabia keele kiirkursuse teha, siis andku ainult teada!
Siinkohal on asjalik lühidalt kirjutada, et kus ma siis viibinud olen. Loomulikult ei hakka ma midagi kirjutama puhkusreisidest, vaid ikka kohtadest, kus olen veidi paiksem olnud. Alustasin oma maailma rändamist 2008 aasta suvel, esimeseks sihtpunktiks Iirimaa. Ei meeldinud, ilus maa küll, aga las ta jääb. Järgmine peatuspaik šveits. Meeldis. Peale seda aastane paus ränduri elus. 2009 aasta mai kuus viis minu tee mind Hispaaniasse, seal olen siiani kõige paiksem olnud, kuid lahkuda tuli ka sealt. Järgmine riik: Taani. Noo on lõbusad inimesed seal, ma ütlen! Sealt tagasi Hispaaniasse ja edasi Marokosse, kus mu süda viibib ka ilma minu füüsilise kehata. Elu mängis oma viperdused(elu: loe bürokraatia araabias) ja lahkuda tuli sealtki. Siin ma siis nüüd olen- Saksamaal.
Mis ma siin Saksamaal tarka teen? Väärtuslikku aega lasen tuulde ja ratsutan ka ,,natuke,,(hobupargis 13 looma) ja natuke raha teenin ka. Jumal tänatud, et siin olla on mul veel ainult 4 nädalat ja 4 päeva. Ei jaksaks kauem, juba praegugi ei jaksa. Olgu mainitud, et olen siin alates augusti algusest 2010. Kõigi eelduste kohaselt tulen detsembris mõneks nädalaks Eestisse, ajan oma asjad lõplikult joonde ja siis Marokosse, loodetavasti seekord jäädavalt. Pöidlad pihku!
Räägin siis veidi ka oma tööst siin Saksamaal. Olen ainult sõitja, või noh, algselt pidin olema, aga nüüd on ikka nii, et kui mõni muu asi vajab tegemist, siis keda palutakse asi ära teha? Loomulikult toredat Karinit...Ja nii juhtubki, et kui sõita ikka korralik posu hobuseid ja veel sada nipetnäpet asja, siis õhtul tuppa jõudes olen laip. Oma hobupargi ma jagaks kolme osasse: võistlushobused(5 looma, kõik sõidavad GP tasemel takistusõitu, kahel neist ka väga kõrgel tasemel koolisõit), noored hobused(3 nelja aastast, 2 kolme aastast põngerjat) vanad hobused(vanem märake, 23 aastane ruunapoiss ja 20 aastane lumivalge ponitädi). Neid kõiki ma eelduste kohaselt pean 7 päeva nädalas sõitma, jah seitse...v.a vanad hobused, nemad käivad ,,kõigest,, 4x nädalas. Minu meelest 7x nädalas selgelt liiga palju. Aga ei saa mina midagi öelda, see minu töö. Täna ma hobustest individuaalselt kirjutama ei hakka, teen seda järgnevatel päevadel. Tänasest ainult nii palju, et hüppasin üle pika aja, seekord oli hobuseks Alexis(sõidab 135-145cm parkuure), hobusest pole midagi rääkida, ,,kõrgused,, oli ikka paras nali talle, aga ise sain enam-vähem hakkama, silmamõõt veab jätkuvalt vahel alt, aga küll tuleb. See oli siis hommikust säravaim trenn, õhtust mainiks ära koolisõidu treeneri juures käimise ühe noore ja Luxus'sega. Luxus on meil siis see eriline hobune, kes suudab väga säravalt hüpata 150cm parkuuri ja mängleva kergusega läbida raskem skeem. Seda ka täna tegime, läbisime raskema skeemi, mina palju tegema ei pidanud. Hobune on ikka täielik luksus sõita. Järgmine nädal proovime juba päris koolisõitu arendada :))) Ehheee, Karin ja koolisõitja...mainin siinkohal, et alates siia tulekust sõidan ainult koolisõidu sadulaga ja üldse on väga meeldima hakanud see ala :))) Aga hüpata tahaks ka ikka. Teistest hobustest räägi edaspidi.

Olge paid ja ilusat talve algust!

ps. mingi posu pilte on ka Facebookis Saksamaast.

Maroko-minu muinasjutt

Minuga juhtus midagi müstilist. Tunne, mis mind valdas Marokosse saabudes, on kirjeldamatu. Tundsin, et nüüd ma olen kodus ja siia ma kuulun. Nädalatega on see tunne aina kasvanud, tundub nagu oleksin igat tänavanurka miljoneid kordi näinud, isegi kui satun mõnele uuele tänavanurgale, on see kodune. Tundub nagu ma oleksin siin alati olnud, nagu kõik oleks alati olnud täpselt nii nagu praegu on. Ja just nii peabki.
Ma naudin igat hingetõmmet, igat sõõmu sellest imelisest maast. Armun iga päev aina uuesti ja uuesti, kord Marokosse, kord oma kallimasse. Ja vahel glamuuri ja luksusesse, mis mind ümbritseb. Kuid see ei ole oluline kõige muu kõrval, mida pakub mulle Maroko. Fantastiline kliima, Atlandi ookean lühikese autosõidu kaugusel, rohelisus, mida ei kohta igal soojal maal ja prantuse keel. Kuidas ma seda kõike jumaldan! See on minu muinasjutt, mida on kerge unenäoks pidada. Vahel pean end näpistama kinnitamaks endale, et see ei ole uni.
Iga päev on täiuslik, kuigi öeldakse, et täiuslikkust ei ole olemas, siis usun mina, et minu muinasjuturaamatus on see olemas. Muinasjuturaamat, millel on lugematul hulgal lehekülgi, iga lehekülg jutustamas uut ja põnevat lugu.


Proloog


Portugal, juuni 2009

Tappev kuumus. Väsimus 7 tunnisest autosõidust. Erevus uue töö üle. Fantastilised inimesed minu ümber, super hobused. Kuid keegi särab eredamalt kui teised, keegi kes paneb südame põksuma. Ei, ma ei hakka teile rääkima armastusest esimesest silmapilgust. Kas see on üldse olemas? Kuid see keegi tõesti paneb südame põksuma, kohe algusest peale. Tundub, et ka tema süda põksub kiiremini. Mõne aja pärast lahkume käsi käes. Kõik tundub ideaalne hetkeni kui juhtub midagi, mis kindlasti peaks meie teed lahku viima, kuid seda ei juhtu. Mööduvad imelised kuud kuni juhtub midagi muud, mis peaks meid lahku viima, kuid seda ei juhtu. Ka 6 kuud üksteise mitte nägemist ei vii meie teid lahku. Ja siin ma nüüd olen. Peale kõhklusi ja kahtlusi, kas ma ikka saan Marokos hakkama ja kas mul on võimalik siin elada, olen ma lõpuks siin ja saan öelda, et ühelgi minu kõhklusel ega kahtlusel polnud alust. Loomulikult on kõik väga erinev Euroopast, on asju, millega on raske harjuda, kuid kõik see teeb elu ainult põnevamaks. Aga kõigest sellest räägin oma järgmistes postitustes. Elust Marokos, mis on kirju ja vaheldusrikas nagu Ameerika mäed.