Otseloomulikult ei jõudnud ma Marokosse nii nagu plaanitud. Kas miski üldse lähebki nii nagu plaanitud?
Marokosse ma jõudsin, sellega nagu probleeme ei tekkinudki, probleemid algasid peale maandumist...Isegi passikontrollis veel probleeme polnud, selle üle imestasin, tavaliselt tehakse ikka nägusid, kui blond eurooplanna(üksi) üritab riiki sisenda ja uuritakse ja puuritakse viimseni, et mis asja ma siia tegema siiski tulin. Sel korral sattus ametnikus olema üks kena noormees ja tema ei küsinud minult ühtegi küsimust, täitis mõned ankeedid ja lõi templi passi ning voila, olin ametlikult Marokos. Sain oma pagasi kätte ja väljudes ootas mind üllatus, mitte minu kallim polnud mulle vastu tulnud, vaid minu jaoks täiesti võõras mees seisis seal minu nimesildiga...Läksin tema juurde, ütlesin, et olen see, keda ta ootab. Loomulikult ta inglise keelt ei rääkinud. Temaga sõitsin siis kuhugi, vahelpeal jõudis minus kasvada üsna suur paanika, sest minu saksa võrk ei suutnud Marokos võrku leida ja seega ei olnud ma võimeline Zak’ile helistama, ka juht ei saanud aru, mis ma tahan(st ilmselgelt ta Zak’i ei teadnud, vaid oli palgatud mingi vahendaja kaudu). Lõpuks jõudsime esimesse sihtkohta, minu jaoks täiesti võõras eramaja hoov ja mõtlesin, et noo nii, siin mind nüüd prostituudis müüakse ja asi ants. Siiski tuli mulle vastu üks ääretult kena naisterahvas, kes inglise keelt rääkis, seletas mulle kõik ära, et ma pean tema juures ootama, kuni teine juht saabub, kes mu lõppsihtkohta viib. Oodates pakuti mulle teed ja kõikvõimalikke marokopäraseid suupisteid(maroko suurepärast kööki kirjeldan teile hiljem!). Kuskil pool tundi hiljem saabus juht ning 4- pooletunnine sõit võis alata, kell oli selleks ajaks kümme õhtul ja üleval olin ma alates kella viiest hommikul, väikeste arvutusega näeb, et Zak’i vanematekoju jõudsin üpris hilja. Ja loomulikult ei oodanud uksel mind Zakarias, vaid tema ema võttis mind väga soojalt vastu. Selleks hetkeks teadsin, et Zak’i ma täna ei näegi(praegugi pole teda veel näinud, loodetavsti selleks ajaks kui teie seda blogi loete, siiski olen). Ja nii kui mu pea patja puudutas, ma magasin. Teadsin, et olen nüüd turvalises kohas ja võin ennast koduselt tunda, olgugi, et Zak sel hetkel minuga ei olnud. Magasin nagu beebi, hommikul äratati mind üles kohvi ja pannkookidega otse magamistuppa, mille pere suurepärane kokk mulle valmistanud oli. Jah, mind koheldakse siin nagu printsessi, mis lõpuks ära tüütab.
Aga maroko köögist nüüd. Peale sellega tutvumist on see minu vaieldamatu lemmik olnud, parim lihtsalt! Enne olid lemmikuks Hiina, Jaanan, Tai ja muu sellelaadne. Aga tundes veidi maroko kööki, võin öelda, et miski pole parem kui see! Tänane lõunasöök oli esimene arvestatav eine nelja kuu jooksul. Alguses olid maitseid veidi võõrad, on ju sellest üsna pikk aega möödas, kui viimati siin olin. Näiteks oli natuke võõras riivitud peedisalat apelsinimahla ja kaneeliga. Peale paari ampsu oli tegu siiski ülimaitsva salatiga. Ka kõik teised salatid olid esimese hooga veidi võõraks jäänud. Võibolla oli ka asi selles, et polnud pikalt värkeid köögivilju söönud. Põhiroaks oli kana mingis kastmes, kahjuks pole minu maitsmismeel nii välja arenenud, et öelda, mis kastmega tegu, aga vääga maitsev oli! Ja lõpetuseks puuviljavalik. Ma jumaldan puuvilju ja siin on nad eriliselt head, olen siin söönud parimat mandariini, apelsini, melonit, kiivit, kirsse ja palju muud. Puuviljad lihtsalt on siin paremad kui kuskil mujal, väga super! Põhimõtteliselt saab ainult sööma tulla ka Marokosse. Vihjates raamatule ,,Söö Palveta Armasta’’ nagu tegi seda raamatu autor Itaalias, ka palvetama saab siia tulla (ehk ennast leidma) ja ka armastama saab siia tulla, ei olegi vaja tervet maailma läbi käia, kõik saab kätte ühest riigist! Niiet kõigile, kel käsil keskeakriis, tulge Marokosse! Või lihtsalt lugege seda raamatut, hea on! Filmi ma näinud ei ole ja ilmselt ei vaata ka, kõik ütlevad, et totaalne p*** oli. Ei hakka selle peale oma aega raiskama. Aga raamat on super, nii mõneski kohas võib ennast herneks irnuda.
Lõpetuseks teisest teemast. Loodetavasti ma ühegi hobuse selga lähitulevikus istuma ei pea. Mis küll ilmselget läheb teisti, kuna tallis oma märake ootamas...

Tervitusega,Karin