Beto: Karin, my dear, everybody have a bad days sometimes. Even me, even Pessoa. Don't worry.
Karin: Ou really? Well, but not like this. Nobody don't quite twice in the same course!?
Beto: No, my dear, don't worry, it's gonna be alright. U will ride good, very soon.
Karin: No, I don't belive u.

Jah, suht masendav värk on. Katkestasin kaks korda samas parkuuris. Can u beat that? I don't think so. Sõitsin 120cm täna ja katkestasin mõlemal korral 3-ndal tõkkel. Ma tõesti ei arva, et keegi seda üle suudab trumbata. Teisel tõkkel Nana paugutas nii krdi kõrgelt, ta vahtis mingit asja seal all ja siis lõi mu totaalselt sadulast välja ja siis ja siis edasi oli p**** ja siis ma ei suutnud sõita ja siis ma loobusin ja siis ja siis ja siis....Teisel korral sama asi. Ja ma ei oska sõita ja ma taha mära ära rikkuda. Jube. Beto sõitis siis lõpuks Nanaga selle parkuuri läbi, puhas oli...Ja mina ei saa, ma ei oska, ma ei oska! Vaene märake, et ta endale sellise ülesande on saanud, mind sõitma õpetada, vaeseke. Ta ju isegi alles õpib. Kahju tibulinnust.

Ma ei tea, ma proovin liiga palju ja siis läheb kõik metsa...pähh! Ja siis kui ma ei pinguta on hea...mõhh? Vot jah, nii ongi.
Vahepeal pole midagi erilist toimund, oleme hobustega kodus ka hetkel, niiet polegi nagu midagi. Aga esmaspäeval stardime Itaalia poole:) 4* rahvusvahelistele võistlustele, tõotab tulla põnev. Sel hetkel ma veel ei tea, mis hobused kaasa tulevad, plaan oli alguses ka minu mära võtta, et saaksin väikest tuuri seal sõita, see 110-125cm, siis ostis Beto endale ühe juurde, niiet minu omale polnud enam auto peal kohta, siis täna hommikul teatas Beto, et müüs Vent'i maha :O:O:O ja et tema ei tule, seega loogiliselt võttes peaks nagu minu märale koht olema, aga ilmselt suudab Beto endale selle paari päevaga uue soetada, niiet minu märale ikka kohta pole. Nojaa, võibolla olekski rahvusvaheline tase hetkel üle jõu käiv. Aga see, et Vent'i maha müüs, oli suhteliselt šokeeriv, just eile rääkis, et ta ei taha seda hobust müüa, kuna see tema kõige erilisem loom läbiaegade, olegem ausad, on ikka ka ülivinge loom, kõige ettevaatlikum, keda ma näinud olen. Rintsu kommenteeris ühte videot nähes, et kle see loom pole ju normaalne, vaata, mis moodi ta hüppab:D Ilmselt pakuti mingit müstilist summat, et Beto oli nõus müüma. Vot jah, minu nunnukas lähebki minema. Niuniuniu. Hästi mõnusa iseloomuga on ka, selline tasane, aga samas elav. Mul tegelikult kõik loomad hetkel väga normaalsed oma karakteri poolest, ühtegi segast pole. Või noh, on, see väike mära, kes mul treikus kukkus ja siiamaani rivist väljas on, aga julm nagu ma olen, teda ma enam oma hobuseks ei loe, saadetakse tagasi nii pea kui võimalik. Aga mis siis minu märaga toimunud on? Kosub, jõudsalt kosub. Täna juba vaatasin, et varsti ma ei saagi talle enam ekstra süüa anda, paksuks läheb:D Praegu on ikka väga ilusti proportsioonis. Trennidest ma suurt midagi ei mäleta, aga eile hüppasime. Jah...see ongi see koht kus ma liiga palju pingutan. Hüppasime küll ja oli puhas ja hüppasime vett ja viimane parkuur oli 125-130cm ja üldse tore eks, aga ma ei tea, tunnet ei olnud, kuidagi tuim oli, mitte et ei oleks liikunud, aga ma ei oska seda seletada, imelik oli. Mära hüppab hästi ja kõike, aga ma ei tea, ta ajas mind kohati nii närvi mitte midagi tehes:S Ma ei saa aru. Ta ju tegi kõike ilusti ja ma ikka polnud rahul:S Beto ka natuke proovis ja pm pool rada lammutasid maha...noo juhtub. Minuga oli puhas, ilmselt point on selles, et ma annan hästi palju vabadust hüppel, Beto mitte ja ilmselt on Nana loom, kes vabadust tahab. Lõpus ma olin nii kuri enda peale, et tulin hobuse seljast alla ja ladusin kõik 125-130cm peale ja läksin. Ja läksingi, hüppas küll, mõnes vahel ei klappinud samm, aga pole hullu. Kuidagi halb trenn oli ja ma ei tea miks, kõik ju pealtnäha sujus. Beto ja Saul ka üldse ei saanud aru, mis valesti on, et ma nii kuri olin endaga, ma ise ka ei saanud aru. Mära on tubli! Tulevane GP loom:) Tuletan siis siinkohal meelde, et tibuke on alles 6 ja juba läheb 130cm ilusti:) Täna ta chillis niisama, ma tegelikult tahtsin, et Saul temaga sõidaks, aga ta arvas, et mära peaks peale eilset trenni lõdvalt võtma, tõsi. Võttiski, õhtul ainult jalutas karusellis ja siis viisin rohelist sööma ja panin veel kordemaneeži lahtiselt. Nii positiivne on näha, et tal on energiat nüüd. Varem ei lugenud, kas oli ta üks päev seisnud või nädal, ta ikka ainult jalutas ringi maneežis. Praegu on nii, et üks päev puhkas ja kepsutas maneežis korralikult ringi:) Nii hea oli vaadata. Nana!

Ma olen väga rahul:)
Sõitsin siis täna grupp IV jälle ehk siis 120cm. Rada oli väga tehniline võrreldes sellega, mis Toledos oli. Kõrguse poolest oli ka täis 120cm, ainult esimene oli pisut väiksem. Rada käies vaatasin, et kõrgusega mul küll enam probleeme pole, tundus pisike isegi. Jumal tänatud, et ma eile põdema ei hakanud ja 110cm ei läinud, see oli mingi eriti mini. Ma eile mainisin, et leidsin ühe küllaltki huvitava suulise, et proovin seda täna, ta oli mega hea sellega! 2 näpuga käis:) Poleks uskunudki, et ta nii hea sellega on. Soojendus oli super, hüpped ka kõik väga head. Viimase lattaia pani Beto umbes 135cm peale või oli rohkemgi, ei tea, igaljuhul kõik klappis ja oli super. Parkuur oli ka puhas:) ainult viimasele süsteemile tuli esimene liiga alt, aga muidu olid kõik hüpped ilusad, ei pidanud ma teda eest kiskuma ega midagi, see suuline on tõesti pöööörff talle:) Aga ma kasutan seda ainult hüpates nüüd, tavatrennis läheb tavalise trensliga edasi. Vot jah, minu esimene puhas 120cm :) Nana oli ka super, lendas nii, et vähe pole, ühel lattaial pani ikka sellise varuga, et issand hoia:D Olen rahul, peaks mainima, just sellega, et sõit oli ka küllaltki ilus, mitte nagu mul mõned Toledos...Peale parkuuri tuli üks onu ja tahtis Nana ära osta:D Eesti mõistes pakkus ka väga kopsakat summat(väga!), aga seda mära ma küll lähitulevikus maha ei müü, mul endal teda vaja:P Vot tak. Beto ka sõitis Vancouveriga 130cm, oli vist. Oli totaalselt võidutempos, lõikas igaltpoolt ja siis istus viimase ette maha. Juhtub:D Tegi hästi väikse pöörde ja siis viimase hetkengi oli, et kas läheb või ei ja siis ikka ei läinud:P Mis seal siis ikka.

Kus alles oli energiat tibil täna, ulme. Ilmselt vitamiinid hakkasid mõju avaldama, positiivne ju, täpselt seda ma alati Nanast tahtsingi, et ta kosuks ja oleks energiline. Aga täna oli asi kuidagi müstiliselt energiline. Hommikul ta käis mul väikses kordemaneežis jooksmas, esimest korda nägin, et ta jooksis seal, ma hakkasin teda juba päris alguses kui Beto juurde tulin sinna panema hommikuti ja ta vaevu jalutas ringi, enamasti seisis. Täna ajas saba püsti ja kepsutas, mitte küll väga palju, kuid võrreldes sellega, mis enne oli, siis oli ta väga energiline täna. Siis läksin trenni tegema, sõitsin pikalt jällegi, natuke üle tunni, tegin palju üleminekuid jällegi, päris hästi sujus lõpuks. Enne lõpetamist tegin paar väikest hüpet ka, kõige tavalisema trensliga sõitsin. Seljas olles vaatasin, et oh hea pisike lattaed, et miskit 90cm, tulin seda mõned korrad, hea oli, ise ka tundsin ennast hästi. Pärast maapinnalt vaadates selgus, et tõke oli siiski 115cm:D Nana nii suur, et temaga kõik tundubki pisike. Jällegi positiivne, sest enne ma kartsin kõrgemaid. Homme lähme võistlema ka, 120cm jällegi. Kui ma nüüd oma võistlusriided üles leian, nad vist jalutasid mu juurest minema, kuskilt ma neid ei leia. Fun. Siis päeval Nana chillis niisama boksis, ma tegelesin teistega, sõitsin ja pläkutasin ja uimerdasin, nagu ikka. 6 paiku mõtlesin Nana jalutama viia ja rohelist sööma, te ei kujuta ette kui roheline rohi meil praegu on:) Nautis täiega, umbes 20 minutit olin temaga, rohkem kuidagi ei saanud lasta, ta vaeseke pole ju rohelisega harjunud. Tagasi talli poole kõndides oli selline ergas ja vaatas ringi ja siis ehmatas natuke või niisama pulli pärast tõmbas käest ära. Pani täisgalopis minema. Väga lõbus. Ja siis ta jooksis mul täisgalopis saba sirge parklas ringi, asfaldil. Jube lõbus ikka. Neljakesi proovisime teda kätte saada, aga tal oli eriti lõbus, lihtsalt kepsutas saba seljas ringi, sellist nalja pole ta mul veel teinud. Ta tundus mulle alati kõige maašum hobune. Maašu missugune. Aga ei, positiivne, tal on energiat:D Sain ta lõpuks siiski kätte, ühest rauast oli ka lahti saanud. Eriliselt lõbus, mul homme võistlused ja sepp läks juba minema ja homme ei tule(Y) Õnneks leidsime ühe onu, kes meile selle rauakese hommikul alla lööb, niiet võistlused ära ei jää. Peale seda nalja otsustasin teda kordetada natuke, teel kordeplatsile tõmbas uuesti käest ära, seekord ma proovisin teda kõigest jõust kinni hoida, aga...noo ma tõesti ei jõua kui mammut täisgalopis läheb...Läkski siis uuesti, väga lõbus. Sel korral kaugele ei läinud ja sain kätte suht ruttu. Siis kordeplatsile jõudes väravast sisse minnes tõmbas jälle ära, nooo kammmooooon! Aga kuna plats oli suletud, siis polnud kätte saamisega probleeme. Homme peaks vist midagi tugevamat pähe panema, oli ta täna siis lihtsalt päitsetega. Kordel ka veel kepsutas ja pukitas väheke(meeldetuletus: hommikul oli üle tunnine trenn), lasin umbes 20 minutit, pärast läks veel karuselli. Ja karusellist võttes oli ikka energiat täis. Ulme. Igaljuhul eelistan ma teda näha sellisena, kui et pea longus boksis. Istusin siis suulisekasti ette maha ja mõtlesin, et mis kurat ma talle suhu panen homme, kui ta selline on. Peast käis läbi beljaama, aga ei, see talle liiga tugev ja ta pole hea. Peast käis läbi ka mikmar, aga ei, seegi pole talle hea. Peast käis läbi gag, aga ei, ka see pole hea, selgelt liiga tugev talle. Mõtlesin ka waterford'i peale, millega ma muidu võistlesin, aga see ka ei lähe, ilmselt homseks jääb liiga pehmeks. Tavaline trensel ei tule kõne allagi võistlustel. Mõtlesin ka olümpiate peale, aga ma ei tea, mulle ei meeldi. Lõpuks leidsin ühe suulise, mis mulle meeldis, aga selle nimetust ma küll ei tea. Suhtelist pehme on, aga samas annab ta mulle tunduvalt rohkem kontolli. Ma ei oska kuidagi kirjelda seda. http://www.horsetackinternational.com/images/GS245280--baucher-bit.jpg põhimõte on selline, ainult keskel on plastik ja rõngastel on aasad, kuhu ma saan ratsme ära fikseerida, et oleks parem kontroll. Proovin sellega, vaatan, mis saab. Vot.
Muidu täna ma jällegi leidsin ennast mõttelt, et kui õnnelik inimene ma olen, üldse viimased päevad olen ma kuidagi eriliselt õnnelik ja hea tujus, nagu oleks antidepressantide peal, veider. Olin tallis 8-st kuni seitsmeni õhtul ja ikka olin õnnelik:D

Nii, viimased Toledo sõidud siin: http://toru.ee/videos/kissy

Ma olen õnnelik inimene!

Eile ma põhimõtteliselt puhkasin. Viisin Beto hommikul lennujaama ja siis ekslesin 2 tundi Sevillas, kuna ei leidnud tagasiteed üles:D Suht tüüpiline Karin. Lõpuks panin GPRS'i peale, muidugi rääkis tädi minuga hispaania keeles, aga hakkama sain ja tädi juhatas ilusti mind koju:) Jõudsin koju ja avastasin, et kedagi pole ja minul oma võtit ka mitte. Fun. Otsustasin siis talli minna ja oma nupsud üle kontrollida ja lorry ära puhastada. Hobustega oli kõik super, panin Nana ja Vancouveri karuselli ka, teised ei liikunud üldse, kuna Beto nii tahtis, mis siis ikka.
Täna ma siis ma põhimõtteliselt puhkasin(mulle on ettenähtud 4 vaba päeva, aga neist kõik ma siiski töötan, vähemalt osaliselt). Talli ajasin ennast 9 ajal. Toimetasin varustusega, võtsin kõik auto pealt maha ja üritasin mingit süsteemi luua. Aga siis sai sõitmisisu minust võitu ja jätsin varustuse kus seda ja teist ning võtsin Nana, et sõitma minna:) Täna panin talle kõige tavalisema kaheosalise paksu ja pehme trensli. Ja panin peale ka saksa sambooni, ma pole kindel, et see õige nimetus on:P Tegin korraliku trenni täna. Päris alguses lasin terve galopiraja pikkuse pikka ja maadhaaravat traavi, viimasel sirgel lükkasin veel nii pikaks kui vähegi läks, positiivne oli, et ta tõesti läks pikemaks ja pikemaks, mitte ei üritanud galoppi minna, lõpus oli traav ikka ülipikk ja lendlev. Jalutasin siis platsi poole ja tegin tööd sammus, ta miski pärast ei ole trennialguses tähelepanelik ja mõtleb omi asju või ma kah ei tea, mis ta teeb, aga ta ei ole keskendunud. Täna tegin siis vähemalt sada üleminekut-samm-peatus, samm-peatus jne. Nõudsin, et ta väikse põlvesurve peale seisma jääb ja samas väike sääre peale kohe liikuma hakkaks. Kui sellega hakkama saime, läksin traavile ja tegin jällegi palju üleminekuid, traav-samm, traav-peatus jne. Väga palju tegin ja lõpuks sain miskit tähelepanu ka Nanalt. Positiivne. Tegin palju üleminekuid ka galopis, galopp-traav, galopp-samm, galopp-peatus jne.jne. Kogu trenn ma üleminekuid tegingi ja vahepeal töötasin sammus. Ja see on lausa uskumatu kui nõtkeks, kui pehmeks, kui ümaraks, kui kergeks, kui tundlikuks, kui heaks ta trenni lõpuks muutus, täiesti uskumatu! Ma lihtsalt naeratasin sadulas lõpuks, noo lihtsalt niii hea oli! Suuga töötas niiet kõik kohad olid vahtu täis, tagant oli supertundlik, ootas igat mu märguannet ja oli valmis kohe reageerima. Taguots oli nii aktiivne lõpuks, et ta rohkem hõljus mul traavis, nii kerge ja maadhaarav oli:) Eest muutus ka super kergeks, kukal tuli üles, lihtsalt super!Tegin veel muuseas mõned jalavahetused mõlemale poole ja lõpetasingi ära. Liiga hea oli! Sõitsin üpris pikalt, ilmselt pea poolteist tundi ja ta ei olnud isegi mitte higine, ja juba 5 minutiga oli 100% taastunud, tema vorm paraneb igapäevaga! Pärast puhastasin veel varustust, panin teised karuselli, tohterdasin väikest mära(seda, kes mul treikus kukkus)ja tulingi koju, selline nägi siis minu puhkepäev välja.

Ma tahan sõita, ma tahan trenni teha! Kaks päeva jäid vahele ja juba on tung sadulasse saada. Ehk homme, ma vaatan kuidas mu mära välja näeb, kui väsinud, annan ühe päeva veel puhkust:) Beto loomad puhkavad niikuinii veel ühe päeva kindlasti.

Ma ei teagi, kust või kuidas alustada. Ma alustan sellega, et ma olen totaalselt läbi, kurnatud. Ma isegi imestan, et ma siin teiega oma ,,muljeid,, jagada jõuan. Täna oli siis tagasisõidu päev peale kolme nädalat Toledos. Seal ju tegelikult oli väga tore, ma vist polegi jõudnud kirjutada, et pühapäeval minu 120cm oli 2 maas. Olin väga rahul. Esimene kord ja ise keerasin käkki. Aga mitte see pole põhjuseks minu kurnatusele. Ma ei tea, ma ei jõua pikka juttu kirjutada, kirjutan lühidalt. Läksin hobuseid tsekkima sõidu ajal ja mul mära oli treikus pikali maas, konkreetselt. Ei liigutanud ka. Peaga rippus veel päitsete küljes, kuigi oli vahel ka heinapallinöör, aga see ei olnud järgi andnud. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, järgi andes ta ehk oleks püsti saanud, samas ehk oleks just hullemini kukkunud teise looma jalgadesse vms. Esimese hooga kui ma seda pilti nägin, arvasin, et mära surnud, tõsiselt. Siis järgmine hetk tundus kõik ulmelise õudusunenäona ja järgmisel hetkel olin kindel(avastades, et ta siiski hingab), et tal jalaluu katki. Ma olin paanikas, šokiolukordades ma ei tea mida teha, pea on tühi, mingi valemiga ma siiski suutsin aru saada, et mul on vaja ta pea lahti saada. Sellega sain õnneks ruttu hakkama, ta polnud niivõrd tugevalt kinni. Ja siis ta rabeles natuke aega, aga sai püsti ja jalad isegi kandsid. Jalgadel olid päris korralikud haavad. Ma olin ikka veel kindel, et tal midagi katki(mõra, kuskilt kõõlus pooleks vms. ) üks jalg läks veel päris kiiresti paiste ka. Ja koduni oli veel 5 tundi...Ma olin paanikas. Ma olin üksi, juht ei jaganud mitte halli haisugi hobustest. Mul polnud treikus valuvaigistit, et märale süstida. Betole helistasin, tema ütles, et jäta mära nagu on ja sõitke koju. Seda me pm tegimegi, alguses käisin iga natukese aja tagant kontrollimas, kas seisab ikka püsti veel, seisis. Seisis koduni. Talli jõudes ootas mind ukse peal arst ja tema väitis peale vaatamist, et pole väga hullu, mõned augud jalas, aga midagi tõsist pole. Ma ei usknud teda. Ma olin ikka šokis. Tuimestas mära ära ja tohterdas, ütles, et tal pm nagu põletushaavad ja kahel jalal on 2 sügavamat haava, mille eest tuleb väga hoolt kanda, et põletikku ei tekiks. Nii kuri tädi oli:S Ma olin tõesti šokis ja väsinud ja siis ta karjus mu peale veel, et miks ma hobust eest hoida ei suuda, et rahunegu ma maha. Jah, ma kindlasti rahunen, kui vet.arst mu peale KARJUB. Ühesõnaga midagi väga tõsist siiski pole, mära jääb ellu. Teised loomad oli igatpidi tipp-topp ja ma rohkem ei jõua kirjutada, mul silmad vajuvad kinni.

Ma vihkan treikusid!

Ma ei saa, treikud on nõmedad, nii ära harjunud autoga käima, nüüd treiku tudub ülinõme asi. Mul kõik hobused käivad ilusti auto peal ja treiku peale ei tule neist peaaegu keegi normaalselt. Ja täna mul oli auto pluss treiku ja meil võttis 3 tundi ja 5 meest ja mokapööra ja 20 minutit kordet, et üks mära treikusse saada, oi kui tore, mulle küll meeldib! ja nüüd ta mul läbimärg treikus ja tilgub higist. Nii nunnu. Ja hommikul seisis mul 900 kg elevant jala peal, aina paremaks läheb.

Täna sõitsin siis 110cm-t jälle. Puhas ja ilus sõit oli:) Olin vägaväga rahul, isegi endaga veidi:P Ma vaikselt hakkan mõtlema sadulas, enne ma ei mõelnud midagi, nüüd ma mõtlen, mida ma teen(natuke:P). Mära oli ka tubli, nagu alati. Kuigi jah, natuke tugev eest, tahab liialt minna ja alati seotud vahedes me teeme ühe fulee vähem, kui oleks normaalne...aga samas on tal nii pikk samm, et tegelikult tulevad hüpped normaalsed. Ma kuidagi ei raatsi teda vahedes kokku võtta, ta satub segadusse ja alt ei hüppa ta nii hästi, eriti kui tõkked nii madalad on. Kõrgematel pingutab rohkem, siis pole ka probleem alt tulla. Aga samas ma tean, et kõrgemates parkuurides ma pean ta kokku saama ja normaalsed vahed tegema, sest ma ei saa ju nt 130cm okserile meeter varem ära minna kui oleks normaalne või mis?Niiet ma pean üritama ta kokku saada.Ta noor ja ta peab õppima. Igaljuhul homme läheme 120cm. Jei, minu esimene 120cm:)Ma tegelikult korra Blanxiga sõitsin ka seda, aga ei, siiski homme on minu esimene korralik ja ilus ja puhas 120cm:) Loodame, et ilm ka paremaks läheb, praegu täiesti masendav, sajabsajabsajab:S

Teate, mis juhtus?:D
Ma kukkusin hobuse seljast kõndimise ajal alla, vot nii:D Läksin Ventiga jalutama, ta kaks päeva rivist väljas olnud, täna pidin 40 minutit jalutama seljas. Mõtlesin siis, et mis ma sadulast ikka panen, ainult jalutan ju. Jalutasingi siis. Kõndisin mööda pikka galopiringi, mõtlesin omi mõtteid, vaatasin päikese loojangut ja nautisin rohelisi põlde( mis on hispaanias väga haruldane). Ja siis ta ehmatas ega ma selle pärast polekski alla kukkunud, aga mul läks siis ühelt poolt säärt tugevalt vastu ja loomulikult nii tundlik hobune hüppas selle peale küljele ja siis läks teiselt poolt säär vastu:D ja nii ma alla kukkusingi:P Ma viimati kukkusin oma 2 aastat tagasi. Aga hobusel oli lõbus vähemalt, sest mis te arvate, kas kaks päeva seisnud hobune jääb galopirajal seisma?:D Igaljuhul poiss sai ennast natuke välja elada:P

Mis siis uut? Nana kosub jõudsalt, sadulavöö läheb juba 2 auku vähem kinni;) Tema puhul on see ainult positiivne, ma tahan, et ta suureks ja tugevaks tüdrukuks saaks:D Lihased ilmuvad ka little by little. Võhma on ka palju juurde tulnud, nüüd võin sõita tunnikese ja 5-10 minutiga on ta täielikult taastunud. Ma nii mäletan, et varem oli ta juba 10 minutiga täiesti võhmal. 10 minutit sõidad ja siis 20 minutit jalutad maha. Aga nüüd juba täitsa vinks-vonks. Vancouver ka hullult paksuks läinud:D Tal ma vist siiski võtan nüüd sööki veits maha, kuna ta juba on suuur ja tugev poiss:P Vancouver nüüd korras jälle, homme võistleb. Aga nüüd Vent'iga väike mure, loodame, et homme on ta siiski nii hea, et saab võistleda. Mul üldse neljast hobusest ainult üks täiesti korras ja see on väike mära. Nanaga on siis ühe tagumise jalaga probleem, see probleem tal juba pea aasta olnud ja ilmselt jääb eluksajaks. Probleem siis selline, et ta jäi ühel korral boksis püherdades natuke kinni, rauaserv jäi ukse alla kinni ja siis ta paanitses seal. Igaljuhul peale seda oli jalg nagu pakk all, päris kaua oli rivist välja, ma pakuks, et lausa 2 kuud või rohkem. Nüüdseks asi siis selline, et kui boksi seisma jääb ilma pindedeta, siis läheb natuke paiste. Aga pindedega ja igapäevase tööga on korras. Longanud pole ta selle pärast kunagi. Küsisin siis ka ühelt tippvetilt nõu, onu on väidetavalt üks parimaid Euroopas. Tema ütles, et see jalg ei hakka mulle probleeme valmistama, kui hoolt kannan:) Ütles, et probleem on vereringega, et veri ei käi nii hästi läbi. Nüüd võistluste ajal pean mingeid pille andma, aga muul ajal mitte midagi. Igapäevane liigutamine ja pean jala maha jahutama ja pinded igapäev. Ja ongi korras, see on hea uudis:) Jah, tal on probleem, aga ma saan seda probleemi minimaalsena hoida ja see ei pane mulle mingeid piiranguid võistlemisel või kõrgete sõitu sõitmisel. Vot tak.
Teisip-kolmapäev oli Beto Inglismaal, hobuseid ostmas, sai ühe uue, see pidi mulle ka võimetekohane olema:) Niiet varsti saan kahe loomaga võistelda:) Nunts. Sel ajal kui ta ära oli, sõitsin siis tema hullu väikest mära ka, noo täitsa p*****. Selline kuum tükk ja närveldab nagu segane. Ma vist kirjutasin sellest juba?:D Ma hakkan vanaks jääma. Nanaga sõitsin ka, nagu ikka. Ma olen temalt päev-päevalt rohkem nõudma hakanud, trennid on ka suhteliselt pikad, tunnikese sõidan tavaliselt. Aga ta läheb järjest paremaks. Täna tegin trenni lõpuks midagi mitte väga igapäevast, nimelt läksin galopirajale ja lasin ta sirgeks. See oli vist esimene kord, kui tal nautida lasti, natuke liiga lusti läks täis ja pidin tagasi võtma, aga väga positiivne oli:) Peale tunnist trenni oli tal veel piisavalt energiat, et joostajoostajoosta. Homme siis võistlused jälle. Kui kõik plaanide kohaselt läheb, siis laupäeval teen oma esimese 120cm :)

Viimase päeva sõit http://www.youtube.com/watch?v=kRAlPaWLoeA&feature=channel :)

Eile oli puhkepäev, nad kõik olid selle ära teeninud. Nana oli pühapäeval siiski superlux:) Peale pühapäevast sõitu Beto ütles, et sel nädalavahetusel võin 120cm minna;) Jeei! Täna sõitsin Nanat ja väikest mära. Nana oli niiii tubli, okei alguses mitte nii, aga peale poolt tundi hakkas lõdvestama ja tagant töötama, lõpupoole tegin jalavahetusi ja siis üks koolisõidu onu vaatas kui ma sõitisin ja ütles ühe kohta väga hea! Ja see oli veel sellele poolele, kuhu Nana kehv on. Tüdruk läheb aina paremaks:) Lõputraav vaba ratsmega oli ka mega. Töötas tagant nii, et vähe pole. Väike mära oli segane. Peale 10 minutit higistas nagu oleks tund aega trenni teinud, ta lihtsalt krutib ennast nii üles, närveldab jne. Iseenesest sõita on mõnus, suht pehme ja aktiivse sammuga jne. aga krdi kuum on:D Vot ja ma rohkem ei viitsigi rääkida.

Esmaspäeval nupsikud puhkasid, õhtul natuke liigutasin kordel.
Teisipäeval sõitsin kõiki kolme. Alustasin Nanaga, panin tavalise trensli ja libiseva, päris hea oli. Ta on väga toores, aga meil aega on. Igapäev natuke parem ja küsin natuke rohkemMõnus on see, et ta alati proovib aru saada, mida ma tahan ja üldiselt on ta väga keskendunud trennis, mõni hobune vahib ringi ja mõtleb omi asju eks ole:D aga Nana keskendub ja üritab õppida, nunnu Ta on üldse selline paras kaisukaru, natuke flegma kaisukas. [Mu lorry(kuidas see eesti keeles on?) kõigub küljelt küljele, mõnus tuul, kas pole?] Igaljuhul, Nanaga olin rahul, igapäev tegelikult olen, mul temaga pikemad plaanid ka ega siis muud moodi ei saagi kui alati positiivselt võtta, isegi siis kui tegelikult kõik päris nii välja ei tulnud, nagu ma oleksin tahtnud. Siis võtsin Vent’i. Teate, ta on kõige naljakam hobune, keda ma eales näinud olen. Ta on turjast 176cm kõrge. Ja pähe lähevad poni valjad(Y)Suure poni valjad, aga siiski:D Ja sõites on ka selline tunne nagu poniga kablutaks ringi. Ja kõige parem on asja juures see, et ta tegelikult näeb väga hea välja oma ponipea ja hobuse turjakõrguse ja väikse hobuse kehaga:D Minule sõita on natuke ,,kuum,, parem sõna on närvis, ta küll ei tee mingeid lollusi, aga sa tunned kuidas hobune sul all närveldab. Ma endale sellist hobust ei ostaks, isegi kui ta hüppab super hästi, mida Vent ka teeb. Ma palju ei teinud, pigem lihtsalt liigutasin, kui tegin kõva trenni temaga. Järgmine oli Vancouver. Tema ma ostaks endalegi, isegi siis kui ta super hästi ei hüppaks:D Flatwork on super mõnus temaga. Selle trenni kohta ütleks, et nauding. Mõnusmõnusmõnus. Kolmapäeval tuli Beto tagasi. Ja tuli ka üks mära mulle juurde, mingi väike punn on:D Hall ja minu jaoks pisike. Hüppab tegelikult väga vingelt, natuke kuum tundub, mis natuke, väga kuum. Aga eks näis, kuidas Beto teda taltsutab:D Beto sõitis Vent’i natuke, hüppas, hobune oli super. Vancouveriga sõitis üks teine tüüp, ka hüppas, hüppas miskit 160cm, päris hea oli. Mina sõitsin oma Nanat, ka hüppasin. Beto pani mulle sellise kombinatsiooni, et latt üks fulee ja lattaed ja enne lattaeda umbes 50cm teine latt, et mul lihtsam oleks sammu näha ja, et mära ennast venitaks, sest eelmisest latist kuni selleni oli täpselt selline vahe, et mära pidi hästi alla tulema. Mina hüppasin, Beto järjest tõstis, kuni lõpuks oli lattaed 150cm. Seda 150cm-i tulin umbes 3 korda, kõik korrad puhkad Mis tegelikult on väga vinge arvestades asjaolu, et hüpe tuli alati väga lähedalt, sest eelnev latt reguleeris semmu selliselt. Seega mära on vinge(Y) hüppab ükskõik mida ja ükskõik kellega;)

Neljapäeval oli kõigil tavatrennipäev ega polegi midagi rääkida. Nanat kruttisin natuke rohkem kui tavaliselt, painutasin palju rohkem kui tavaliselt, tagant sõitisin rohkem peale ja samas ka eest võtsin, et teda natuke ümaramaks saada, jalavahetusi tegin jne. Ma arvan, et olen talle nüüd õige suulise leidnud. Selline pallikestest koosnev, terve osa, mis on suus ongi pallikesed, suuline ongi mõeldud eelkõige noortele hobustele, minu Nanale sobib igaljuhul väga hästi, sellega on eest pehme, ei kanguta, ei kakle, töötab suuga jne. Hüpata on ka super. Millegi pärast isegi tagant on palju aktiivsem selle suulisega, beljaamaga ta ei olnud väga aktiivne tagant, aga nende pallikestega on superlux. Vot tak.

Reedel oli esimene võistluspäev, hommikul olid Beto sõidud, 135cm Vent’iga ja 130cm väikse märaga. Vancouver hetkel rivist väljas, pikk jutt:s*** jutt. Loodame, et homseks korras. Vent oli puhas, oli ka mingil auhinnalisel kohal. Väikse märaga oli 3 maas, aga samas oli see Betole 4x üldse sõita selle märaga, niiet pole hullu. Mära on hästi eriline sõita ka, selline kuum tükk:D Minu sõit oli eelviimane, huhhh, kuidas ma vihan seda, et minu ja Beto sõitude vahe on alati NIIIII pikk:S Soojendus ei olnud väga hea, mul on väga loll komme, samm peaks ideaalne välja tulema ja siis mida ma teen?Ma hakkan sammu sättima!:S Ehk siis hoian vaest mära viimse hetkeni ja siis märake peab täiesti alt välja tulema, sest mina tahan ühte sammu veel:S Ma ei tea, miks ma selline lollakas olen. Aga platsile minnes oli nagu teine asi. Ma kahtlustan, et Nanale reaalselt meeldib võistleda:D Nii kui ma temaga võistlusplatsile lähen, on ergas ja valmis kohe minema ja ta tahab minna. Liikus hästi, samm tuli ka välja, sest tempo oli hea ja üldse väga hea oli. Puhas oli ka ja esimene koht oli ka
Laupäeval ise olin kehv, 2 maas. Pühapäeval oli puhas ja olin vägaväga rahul:)