Maroko-minu muinasjutt

Minuga juhtus midagi müstilist. Tunne, mis mind valdas Marokosse saabudes, on kirjeldamatu. Tundsin, et nüüd ma olen kodus ja siia ma kuulun. Nädalatega on see tunne aina kasvanud, tundub nagu oleksin igat tänavanurka miljoneid kordi näinud, isegi kui satun mõnele uuele tänavanurgale, on see kodune. Tundub nagu ma oleksin siin alati olnud, nagu kõik oleks alati olnud täpselt nii nagu praegu on. Ja just nii peabki.
Ma naudin igat hingetõmmet, igat sõõmu sellest imelisest maast. Armun iga päev aina uuesti ja uuesti, kord Marokosse, kord oma kallimasse. Ja vahel glamuuri ja luksusesse, mis mind ümbritseb. Kuid see ei ole oluline kõige muu kõrval, mida pakub mulle Maroko. Fantastiline kliima, Atlandi ookean lühikese autosõidu kaugusel, rohelisus, mida ei kohta igal soojal maal ja prantuse keel. Kuidas ma seda kõike jumaldan! See on minu muinasjutt, mida on kerge unenäoks pidada. Vahel pean end näpistama kinnitamaks endale, et see ei ole uni.
Iga päev on täiuslik, kuigi öeldakse, et täiuslikkust ei ole olemas, siis usun mina, et minu muinasjuturaamatus on see olemas. Muinasjuturaamat, millel on lugematul hulgal lehekülgi, iga lehekülg jutustamas uut ja põnevat lugu.


Proloog


Portugal, juuni 2009

Tappev kuumus. Väsimus 7 tunnisest autosõidust. Erevus uue töö üle. Fantastilised inimesed minu ümber, super hobused. Kuid keegi särab eredamalt kui teised, keegi kes paneb südame põksuma. Ei, ma ei hakka teile rääkima armastusest esimesest silmapilgust. Kas see on üldse olemas? Kuid see keegi tõesti paneb südame põksuma, kohe algusest peale. Tundub, et ka tema süda põksub kiiremini. Mõne aja pärast lahkume käsi käes. Kõik tundub ideaalne hetkeni kui juhtub midagi, mis kindlasti peaks meie teed lahku viima, kuid seda ei juhtu. Mööduvad imelised kuud kuni juhtub midagi muud, mis peaks meid lahku viima, kuid seda ei juhtu. Ka 6 kuud üksteise mitte nägemist ei vii meie teid lahku. Ja siin ma nüüd olen. Peale kõhklusi ja kahtlusi, kas ma ikka saan Marokos hakkama ja kas mul on võimalik siin elada, olen ma lõpuks siin ja saan öelda, et ühelgi minu kõhklusel ega kahtlusel polnud alust. Loomulikult on kõik väga erinev Euroopast, on asju, millega on raske harjuda, kuid kõik see teeb elu ainult põnevamaks. Aga kõigest sellest räägin oma järgmistes postitustes. Elust Marokos, mis on kirju ja vaheldusrikas nagu Ameerika mäed.

Muudame blogipealkirja uuesti!

Hei!
Juhtunud on palju, olen mõelnud küll mitmeid kordi, et kirjutaks, aga alati on laiskuseuss minust võitu saanud.
Kõigepealt Taanist, seal oli väga hea. Inimesed toredad, hobused väga head, tall super jne. kuid siiski ostsustasin ma mitte sinna minna, kui keegi on huvitatatud sõitja/groomi/talli management'i kohast, andke märku!
Nüüdsest pesitsen mina Marokos, plaanin siia pikemalt jääda. Tagamaid, miks ma siia otsustasin tulla, ma pikemalt lahkama ei hakka, aga nagu arvata võite, on siin mängus minu kallim:) Olen vaikselt ka uuesti ratsutama hakanud, alguses võtsin endale lihtsalt puhkust hobustest, natuke väsinud olin kõigest sellest. Mõjus hästi! Nüüd on jälle tung sadulasse saada, eile sõitsin kolm hobust-oh kui hea oli! Ainus jama on selles, et kõik on niii ära hellitatud:D Hobused, kellega ma sõidan, on minu kallima venna hobused ja ta tõesti hellitab ja nunnutab neid liiga palju. Sõites on enamus, et kuule, sa häirid mind, get lost, mina tööd teha ei viitsi:D Aga tegelikult on väga vinged hobused, kaks tükki sõidavad 140cm, 8-sased alles, niiet aega on. Üks kuuene 130cm ja ülejäänud ka miskit 130-135 cm kanti. Ja tegelikult ma pidin ära mainima, et mul on nüüd oma groom. Oh kui hea on elu! Enne talli jõudmist helistan, et võiks esimese hobuse sadulasse panna ja voila, talli jõudes hobune ootab:) Lõpetan ühega, järgmine juba platsi kõrval valmis. Ulllalaa, kui mõnus!:D
Ja üldse, elu on suht hea:) Ja aina paremaks läheb!
Ps nüüdsest ma hakkan siia ka muud juttu kirjutama, mitte ainult hobusest, sest hobused pole enam kahjuks või õnneks, minu elukeskpunkt.
Peatse jälle kirjutamiseni!