TEHTUD!

See päev on lõpuks läbi ja ma olen vaba! Keskkool sai lõpetatud:) Selle puhul sai kõvasti pidu ka pandud, aga sellest me ei räägi... :D
Igaljuhul sõitmas ma olen hetkel minimaalselt käinud, pole lihtsalt aega olnud, millest on muidugi ääretult kahju- siiski viimased korrad Hüürus. Üks päev käisin Täpsuga maastikul, tegin temaga esimest korda seljas galoppi ka, väga viisakalt käitus, ei üritanudki minust vabaneda. Mugav oli ka, selline pehme tugitool. Domiga vahepeal ei ole jõudnud üldse käia, isegi mitte Blanxiga, masendav! Blanx pidi vahepeal juba vorstiks minema, Anne(tema omanik) üritas mingi päev maastikule minna ja saate aru, hobune ei läinud kodust kaugemale, iga asja peale viskas ennast püsti, see komme tuli tal peale Heidit ja lõpuks Anne ei saanudki kodust ära, tund aega jamas ja ei saanudki:S Helistas siis mulle, oli väga närvis ja lubas Blanka rebastele viia, lõpuks rahunes ja proovis uuesti, aga ka seekord edutult. Järgmisel päeval käisime Heidiga koos, Heidi tegi Blanxile natuke šokiteraapiat, mõju ei oska kommenteerida...Et jah, väga nõme teema on, omanik, kes on pühapäeva ratsutaja, ei saa oma hobusega isegi maastikul enam käia. Fun! Aga täna mina hüppasin tibuga, viimast korda, viimast! Ma isegi ei suuda uskuda seda, mida kirjutan, see ei saa ju ometi võimalik olla. Võib saab? Neli ja pool aastat koos, seda on päris palju, see on lausa uskumatu, et ma nii kaua vastu pidasin. Armastan, armastan, armastan, armastan!!!

Einoo, mulle ka hullult meeldib...

Ma olen oma otsusega rahul, väga rahul(minna Hispaaniasse ja jätta kõik, mis puududab Eestit maha) . Ma võin ükskõik, mida teha, aga Blankat mina hüppama ei saa ja punkt. Eile ka, ta oli soojenduses ülikindel, nagu linnuke. Võistlusplatsil pani blokki soojendus tõkke ette, noo hallloooo! Ja mitte lihtsalt, tal oli vaja oma ilusaid küünlaid demostreerida ja üldse ,,tsirkust,, teha, mida ta enne ei teinud(enne kui Heidi hakkas temaga kaklema, et platsile saada). Tore! Parkuuris ta isegi hüppas talutavalt, aga siis tuli 8 tõke, mis oli mingi eriti loll kolmik, mitte lattidest, vaid see koosnes nagu mingitest eraldi tõkkepuudest, ma ei tea, ma ei oska seletada:P Igaljuhul seal ta pani jälle blokki ja korra ajas ennast nii püsti, et mul oli tunne, et nüüd küll kukume üle selja, tõesti tore. Kusjuures tõkked, mis olid veel jäänud, neid kõiki me korra hüppasime juba ja enne mind ei olnud ühtegi puhast, krt oleks see r***** sellest üle läinud, me oleks vabalt võinud võita:D See selleks, järgmist parkuuri ei läinud, sest seal oli see sama kolmik sees ja ma ei saanudki sellest üle, niiet polnud mõtet. Aga eilses päevas oli ka palju postiivset, esiteks oli Egega päris tore koos võistlustel ja meie vanakesed, kes tavaliselt on saikod, olid täiesti flegmad koos:D Ja teiseks helistas mulle õhtul Beto, kurtis kui halb ma olen, ei saada ühtegi sõnumit ega meili ega ei helista. Siis rääkis, et võitis mingi väikese grand prix kuskil Ramonaga, väga hea! Ja minu Capana oli mingi 11 aastase tsikiga 110cm sõitnud ja oli puhas:D Aga ilmselt Capana läheb Inglismaale ja ta toob tema asemele kellegi veel parema ja mu 5 aastane(ma tean nüüd nime ka- Nana :D) pidi jõudma! Beto ei jõudnud teda ära kiita:) JA SIIS teatas Beto mulle, et pani mu Pessoa kliinikusse kirja!!! Nagu jeeeeiiiii! Terve nädalalõpp Pessoa trennides, pole paha! Peale seda oli kogu mu halb tuju nagu võluväel kadunud, kellel ei oleks:D Vot ja sellega lõpetangi, oli tore.

Niinii, polegi nagu motivatsiooni midagi kirjutada, kuidagi väga tüüpiline Eesti värk....
Eile tegin kõik kolm looma ära, kõigepealt käisin Domiga pika maastikuringi ja sellest palju tegime galoppi, täitsa väsinud oli poiss lõpuks. Aga see on ainult positiivne:D Siis tegin Täpsule vabahüppeid, hüppas küll, pole midagi öelda, iseasi, kas temast tipphobune saab...Kohati ta tundub mulle siiski sellise toreda ja hea keskmise sportloomana, kes võiks miskit 120-130cm tulevikus sõita, ma mõtlen seda just sellest küljest, et kas mul oleks mõtet ta Hispaaniasse kaasa võtta. Mõned nädalad tagasi ma palusin abi otsustamiseks, kas üldse minna, nüüd palun abi otsustamises, kas Täps kaasa võtta:) Toon välja ka mõned head ja halvad pooled. Nimelt hea oleks see, et seal koos Betoga ma suudaks talle anda korraliku ratsastuse ja samas ise õppida, kuidas korretktselt sõita noort looma eeldusel, et temast saab väga kõrgel tasemel loom. Teine pool oleks see, et mul oleks 1 loom veel juures keda sõita, aga samas mul niigi 2 looma enivei ja 1-2 tuleb päevas juurde, kui Beto ei viitsi kõiki oma loomi ise sõita:P Ehk ilma Täpita 3 hobust on mul sõita ikkagi. Positiivse poole pealt ei oskagi rohkem välja tuua, aga halva pealt siis see, et pool aega ma olen koos Betoga võistlustel ja Täps jääb siis sõitmata ja heal juhul visatakse karuselli(koplis seal loomad ei käi), aga samas noorel loomal polegi vaja olla töös üle 4x nädalas, 4 on lausa maksimum. Halb on veel see, et tema sinna saamine saab olema üks paras pähkel ja kindlasti mitte odav pähkel:D ja seda mulle ju kinni ei maksta, pärast elamine küll, aga...oeh, ei teagi, mis ette võtta, kui ma näeks, et sellest loomast tuleb kindlasti tegija, siis ei kahtleks, aga...ma ei tea, samas kunagi ei tea, pärast hakkab paugutama nii, et ainult hoia ja keela. Ühesõnaga andke nõu! :)
Peale Täpit sõitsin Blanxi ka, super oli! Tegin korraliku trenni tüdrukule ja toimis ilusti, üritasin ta hästi tervaks sõita, parem sõna oleks tundlikuks vist:P Tegin palju kokku-lahti sõitmist, lühikesi pöördeid ja proovisin ka harjutust, mida Beto teeb igapäev kõigile oma loomadele(väike volt ja koguaeg lükkad tagumikku välja ehk põhimõtteliselt näeb asi välja nagu sääre eest ära astumine ringil, mitte diagonaalil) alguses Blanx ei saanud väga pihta, mida ta tegema peaks, aga kui sai, polnud mingit probleemi, astus ära küll.
Täna sõitsin ainult Blanxi, hüppasin nimelt. Nii hea on! Hoopis teine asi, kui mina ennast sadulas kindlat tunnen, paugutab hästi, ma ei viitsigi midagi detailselt kirja panna, panen mõne pildi. Ühesõnaga kui leiduks mõni kindel sõitja, kes on tõesti KINDEL ja teab, mida tõkke ees hobusega teha, siis saaks ta endale ikka väga hea looma istumise alla...
Täpile tegin kerge korde, mitte midagi huvitavat.
Muide, ma sain osad eksami tulemused kätte ja ma sain matemaatika LÄBI!!!! Ma hüppasin peaaegu taevasse, kui selle sõnumi sain:D Niiet keskkooliga on nüüd vsjooo! Enam kunagi ma ei pea oma peakest sellega vaevama! Ja laupäeval on mul ARK'is teooria eksam ja pühapäeval lähen kindlasti võistlema-wish me luck!

TAGASI EESTIS (loetud päevad:) )

Ma tahan tagasi Hispaaniasse! Tahan, tahan, tahan tagasi! Aga õnneks on mul Eestis ainult loetud päevad veel ja siis saangi tagasi ja pikaks ajaks-jeeeeeei! Sest kes siis ikka Antartikaks elada tahaks:P
Koju jõudsin pühapäeva öösel, enne viite ja ärkasin pühapäeva hommikul pool 9 ja milleks?:D Selleks, et TALLI minna. Hüüru läksin Aile ja tema mingi sõbrannaga, kes pidi Domiga sõitma minema. Hüürus rääkisin Annega juttu, väga tore oli jälle üle pika aja:) Kui elamus vahetatud, läksime sõitma: mina Täpsuga ja Aile sõbranna Domiga, Aile oli jalamees:D Täpi oli katastroof sel päeval, okei mina olin, ma nõudsin talt liiga palju ja selle peale ta kakles loomulikult, sest ta noor hobune, kes ei oska MITTE MIDAGI ja siis mingi loll elajas tuleb ja hakkab nõudma asju, mida hobune ei oska, loomulikult läheb hobune segadusse ja närvi. Loll Karin... Pärast samal päeval sõitsin veel Blanxi, nii hea oli kodus olla(loe:Blanka sadulas). Ma ei jõudnud ära oodata, et ma jõuaks platsile ja saaks temaga hüpata...platsil ka vaatasin koguaeg kella, et enam-vähem 10-15 minutit soojendust saaks, nii hull tahtmine oli hüpata:D Hakkasin siis kõksima ja niii hea oli! Kuna ma sain väga palju enesekindlust Hispaanias(kes ei saaks 160cm hobusega?), siis see kandus ka Blanxile ja ta oli super, kui mina tegin pealesõidu korraliku, siis ta hüppas 100% . Tõstisin tõkked päris palju, mul pole väga ammu Blankaga olnud nii, et ma tahaks järjest kõrgemad hüpata, aga see päev oli, ma arvan, et ükski tõke polnud alla 110cm, pigem üle ja osad neist sellised kollid, mida ma polnud temaga kordagi hüpanud, sest ma arvasin, et ta raudselt tõrgub, aga sel päeval sain neist esimese korraga üle, mingit probleemi polnud:) Lõpuks panin ühe okseri mingi 130cm peale, sõitsin peale ja siis kaugelt juba vaatasin, et krt see siiski liiga kõrge ja võtsin voldile juba umbes 4 fuleed enne, niiet ma ei provotseerinud tõrget, lasin tõkke 3 auku alla ja tulin uuesti, ilusti hüppas:) Nüüd pühapäeval lähen võistlema ka ilmselt, 100cm ja 110cm, viimane kord, vahet pole mis saab:D Aga sel päeval trennis ma veendusin selles, et kogu värk oli minu enesekindluses ja selles, et ma ei osanud hobust enne tõket toetada, aidata tal õiget äratõuke kohta leida. Hea ratsanik suudaks Blanka kaugele viia, nüüd ma tean seda! Kahju, et ma varem selliste asjade peale ei tulnud, aga eks see on alati nii, et kui pole enam aega ja lõpp on käes, siis saavad paljud asjad selgeks, et miks ja milleks, aga pole hullu, elu läheb edasi. Esmaspäeval käisin Täpsuga Malle trennis, alguses sõitis Malle, ma tahtsin näha, et kuidas ta tema all on jne. pärast läksin ise selga ja koos Mallega oli asi palju parem, kui eelmisel päeval, Malle isegi ütles, et mul on istak palju paremaks läinud(hea tasakaal jm.) :) Seda oli hea kuulda! Hiljem käisin Heidi trenni Blanxiga vaatamas, tal oli ka Malle trenn, neil läheb ilusti, mitte küll super, aga siiski, hästi! Tublid tüdrukud, hetkeks proovisin ise ka, hoopis teistmoodi oli kui varem, aga mitte halb. Täna käisime Annega maastikul, mina Täpsuga ja tema Blanxiga, hea oli, Täps üritas vahepeal pukitama hakata, aga tegelikult on see positiivne, ta lõpuks saab aru, et ratsutamine polegi halb, vaid võib tegelikult lausa lõbus olla:D Ja ega muud huvitatavat polegi, tavaline Eesti värk:P
Hoidke siis pühapäevaks pöialt! Viimane kord-peab hästi minema!

Täna sai Brasiilias ja Kuubal ära käidud!

Ehk siis hommikul läksime talli ja alustasime Albertoga sõitmist, minul oli Capana ja Golden Grannus, oi kuidas ma jumaladan teda ja Alberto sõitis Ramona ja Oui Oui'ga. Kõigepealt panin Albertole Ramona valmis ja siis endale Capana, rääkisin Albertoga ka ja ütlesin, et ma tahaks täna hüpata Capanaga, ta oli nõus, aga ütles, et ma paneks beljaamad ja kannused, mina vastu, et eiei, ma tahan proovida tavaliste suulistega ja ilma kannusteta, Alberto oli küll üliskeptiline, aga lõpuks ütles, et ise tead ja ära pärast tule mulle halama:D Igaljuhul panin Capanale tavalised oliivid ja kannuseid ei võtnud. Platsil hakkasin vaikselt sooja tegema, ma natuke tegelikult kartsin, sest see oli esimene kord kui Alberto mind temaga peale võistlust nägi(ehk mingi poolteist nädalat). Ja hobune oli super, üldse ei olnud kange eest ja reageeris ülihästi ja üleüldse oli fantastiline, ma olin isegi üllatunud, sest alles eile ta oli suht kange, mitte küll nii nagu päris alguses, kuid siiski...Alberto vaatas kõrvalt ja ütles, et jh, on nagu parem küll, aga kui sa hüppama hakkad, küll näed, et sa tegid vale otsuse(suuliste ja kannuste osas siis) :P
Hakkasin siis kaheksat sõitma lattaia peal ja hobune oli SUPER pehme ja Albertol oli suu ammuli:D Siis ta lasi veel igasuguseid harjutusi teha ja hobune oli ikka pehme ja Alberto suu vajus järjest rohkem lahti, igaljuhul lõppkokkuvõttes ei olnud tal õigus! Capanaga on täiesti võimalik sõita normaalsete suulistega(selgituseks, varem sõitis see hobune ainult beljaamadega ja kangis eest väga palju). Ahjaa, Capana oli see, kellega ma Brasiilias käisin:D Nimelt Alberto ütles, et ma teen nii suuri pöördeid, et vahepeal olen otsapidi Brasiilias ja alles siis kunagi jõuan tagasi Hispaaniasse:D
Lõpetasin Capanaga ja ka Ramonaga, siis Albertole Oui Oui valmis ja endale Golden. Kui ma Goldeniga sõitsin, siis Beto ütles, et vot nüüd tüdruk sa töötad hobust ja oled 60% parem, kui ma sind esimest korda nägin. Hea kuulda! Goldeniga tegin palju erinevaid asju, sest temaga on lihtsalt nii suur nauding sõita ja ta kuna ta on nii kogenud, siis oskab kõike:) Mingil hetkel Beto ütles, et kle tule nüüd seda okserit. Ma ei suutnud uskuda, mida ma kuulen, sest alles eelmine nädal ta ütles mulle, et tema hobustega ei hüppa never ever keegi teine peale tema enda...Ja nüüd mul ta siis lasi! Aga siiski ma suutsin kõik p***** keerata, tulin okserile peale ja ühesõnaga lõpetasin okseris....hm, suure grand prix hobusega ei saa meetrist okserit hüpatud??? LOLL LOLL LOLL KARIN!!! Kirusin ennast maapõhja ja lasin Beto selga, sest rohkem ma seda looma rikkuda ei tahtnud, ta hüppas mõned korrad ja ütles, et ma uuesti selga läheks, ma ei saanud päris hästi aru, et mis ta soovib, et ma ta hobuse päris ära rikuks või mida?:D Aga selga ta mu ajas...seekord ta rääkis mulle pikalt ja laialt kuidas selle hobusega sõita ja milliseid pealesõite teha ja siis meil klappis ilusti:) Okser oli mingi meeter ja vahepeal mul oli konkreetselt tunne, et taguots lendas üle pukkide, lihtsalt jõhkralt paugutas ja ühel korral ei jäänud Kuubast palju puudu, piiril käisin kindlasti ära:D Mõned korrad hüppasin lattaeda ka, 1 oli 120cm ja seal oli jällegi tunne, et ta hüppas vähemalt üle pukkide, FAN-TAS-TI-LI-NE hobune! Ma väga loodan, et Beto laseb mind kunagi veel temaga hüpata, vägaväga loodan.
Ja siis oligi kõik, minu ,,tööpäev,, mis koosnes sõitmisest, lõppes kell 12:D Käisime Betoga veel linnapeal, ta näitas mulle oma uut skuutrit(ma ei tea, kuidas seda kirjutada), rääkis, et varem tal oli Ferrari, rääkis minu uuest hobusest ja üldse-chill :)

AR*

,,Tere, mina olen Karin ja mul on sõltuvus, ma tunnistan seda lõpuks, nimelt ratsasõltuvus''


Nädal Portugalis oli raske, väga raske. Lõpuks ma olin vaimselt ja füüsiliselt nii läbi, et ma isegi ei andnud endale enam aru, mida ma teen...Rääkimata sellest, et viimasel päeval ma karjusin kõigi peale(turvade, juhi, Alberto jne.) ja olin üleüldse totaalne närvipundar, ma loodan, et need inimesed suudavad mulle andestada, eriti üks turva, kellega ma päris karm olin(A)
Aga kõigest lähemalt, kohale jõudsin hobustega teisipäeval, Alberto tuli alles kolmapäeva õhtul, seega ma pidin tervelt 24h nendega üksi hakkama saama, suht raske oli, sest sealsed inimesed ei rääkinud just palju inglise keelt ja mul võttis vist terve tunni, et üldse boksid hobustele leida, sest keegi ei oskanud mulle midagi seletada. Õhtul 12-neks olin enam-vähem lõpetanud ja nii kui minu pea patja puudutas, ma magasin. Järgmisel päeval tuli Alberto ja sõitis kõiki ja õhtul läksime välja ja ta tutvustas mulle oma parimat sõpra Bert'i ( ka sõitja, tippsõitja:) ), lihtsalt nii vinge inimene, et mul pole sõnu, ebareaalne...Ma naersin sel õhtul rohkem kui kunagi varem oma elus, aga eks Bacardi colad tegid ka oma töö:D Mingi 3-4 ajal jõudsime tagasi hotelli, mis siis, et järgmine hommik ma pidin enne 7-set ärkama...Hommikul algasid esimesed sõidud, esimene sõit oli 140cm ja Oui Oui de Neustre läks esimesena, ma ausalt öeldes ei mäleta kuidas tal see konkreetne sõit läks, aga üldiselt hüppas Oui Oui nendel võistlustel hästi, kõrgusel 140-145cm tal tuli stabiilselt üks maha, aga ta on alles 7 ka, tal aega areneda veel paaalju. Alberto loodab temast olümpiamedalisti saada:) Tegelikult väga utoopiline plaan polegi, hobune on üliandekas.
Siis läks Golden Grannus 150cm sõitma, täiesti lõpp, kuidas ma jumaldan seda hobust... 1 tuli vist maha, aga see oli totaalselt Alberto enda viga, hobune oli nagu lennuk. Järgmisel päeval oli suur grand prix 160cm ja Alberto kvalifitseerus sinna, niiet minu golden boy läks:) Viimasel süsteemil tulid mõlemad maha, sest enne seda oli okser 4 normaalse fuleega ja ilmselt Alberto mõõtis vahe valesti või tegi lihtsalt valearvestuse, igaljuhul nad puterdasid seal kõvasti ja normaalne hobune oleks teise ette seisma jäänud, aga mitte Golden...Ehk siis oleks Alberto paremini sammu klapitanud oleks 160cm puhas! Fantastiline hobune! Järgmisel päeval oli neil 150cm puhas. Ja siis Ramona, tema oli ka suht stabiilselt selline 4-8 kp tüdruk, aga ei, pole midagi öelda, hea hobune(ta sõitis siis 145-150cm). Õhtuti käisime iga päev väljas ja üks õhtu olin ma ikka päris purjus ka, aga väga lõbus oli:) Ühesõnaga tegelikult oli suht tore nädal, aga lihtsalt väga väsitav, lausa nii väsitav, et kui üks päev Alberto palus,t ma veel tunniks jääks ja ootaks kuni vet. hobustele midagi sisse tilgutab, siis ma saatsin ta ikka suht kaugele p***** (ma olin selleks hetkeks tallis olnud 12 tundi) :D
Peale Portugali avastas Alberto, et tal põlv väga valus ja otsustas, et nädal aega sõidan mina kõiki ta hobused(ausalt öeldes oli mul hea meel(6) ), igaljuhul läks ta arsti juurde ja talle öeldi, et kle mees, sa vajad oppi...aga oppi ta ei taha, niiet ta lihtsalt ei sõida ,,pikka'' aega(loe:6 päeva).
Esmaspäevast siis sain lõpuks sõitma, niiiiiiiiiiiiii hea oli. Alustasin Capanaga(tema on minu igapäevane hobune), päris hea oli tegelikult, ilmselt nipp oli selles, et Alberto ei olnud tallis ja ma sain sõita, nii nagu mulle meeldib ja sain ka täiesti tavalised suulised panna ja ei pannud knnuseid...ja hobune oli hea, mitte küll super, aga võrreldes algusega väga hea, siis võtsin Oui Oui, ta oli palju parem, kui ma arvasin, ta oli lihtsalt fantastiline, ülikerge sõita ja allüürid olid sellised, et ma lihtsalt lendasin platsil ringi, tegelikult pigem hõljusin:D Siis Ramona, tema oli jällegi palju hullem, kui ma arvasin, väga kange eest ja üldse selline puupalk ja ma ei hakanud jamama ka temaga, lihtsalt liigutasin natuke ja oligi. Ja siis ma võtsin Golden'i....täiesti lõpp, ma JUMALDAN seda looma, parim kellega ma üldse kunagi sõitnud olen, temaga sõita on täielik nauding, ülisuper loom, kui mul oleks raha(ikka väääga palju, sest hm...ma isegi ei taha mõelda), siis ma ostaks ta kohe ära. Ülejäänud päevad on ka hobused üüülihead olnud:)

*Anonüümsed ratsutajad

Aga ma pean nüüd minema. Kuhu küsite?:D Jahiga sõitma loomulikult. Ilusat päeva! :D