Pensionärid!
Nüüdsest on meil tallis ametlikult kaks pensionäri. Kuna Julianit(noorem perepoeg, 12 aastane) tabas jalgpalli palavik, nagu ikka tema eas poistega juhtub, siis ta otsustas ratsutamisega lõpparve teha. Päris pikka aega sõdis vanematega, kuna vanemad ikka tahtsid, et poiss edasi sõidaks, kasvõi natuke. Aga jonn oli suur ja lõpuks siis poiss vabastati ratsutamisest. Mingi aeg ei näidanud Julian üldse oma nägu tallis, varem ikka hommikuti käis, kasvõi niisama tere ütlemas vms. Ilmselt üritas vanematele kinnitada, et teda see ratsutamine ja hobused ikka kohe üldse ei huvita enam. Viimastel päevadel olen teda järjest rohkem tallis ringi hiilimas näinud. Just nimelt hiilimas:D Nii kui näeb, et ma ka tallis olen, siis ütleb, et ma tulin lihtsalt kanadelt mune võtma. Aga mina olen teda mitu korda oma erru läinud ponuga rääkimas leidnud. Niii nunnu! Lihtsalt silitab ponu koplis ja räägib temaga juttu. Vahel tõreleb, et sa sööd nii palju ja oled paksuks läinud:D Noo teate küll, vahel isegi ütled hobusele mesimagusa häälega, et paksu oled või miskit muud säärast. Aga nii kui märkab, et ma teda nägin, siis tulevad igasugused vabandused, miks ta talli tuli. Nagu ta ei võiks tulla. Aga hästi-hästi tore poiss on, selline väga südamlik ja alati aitab ja üldse väga tore. Ükskord tõi mulle šokolaadi selle eest, et ma talle varem poni valmis panin ja võistlusteks ilusaks tegin:))) Mitte, et see tegelikult mu tööde hulka kuulub. Nüüdsest siis tema 20 aastane ponu ja 23 aastane ruunapoiss ametlikult puhkavad. Mõned päevad tagasi sai neilt ka rauad alt ära võetud, mis siis oligi nagu ametlik erruminek. Mainin, et mõlemad hobud on siiamaani super kontitsioonis ja võiks veel tubli mitu aastat sõita. Meil üldse on vanemad hobused super kontitsioonis, näiteks üks 20 aastane on täiesti vormis, et GP-d hüpata ja seda ta ka teeb. Vahel tuleb üks maha, aga muidu super! See sama hobune on hüpanud ka Maailma Karika Finaalis, kui sellest teada sain, õigemini passist vet. ülevaatuste alt lugesin:D siis oli küll, et vau! Selline hobu tallis. Meie tallis on ta elanud juba 8 aastat, niiet üsna pikalt suurt sporti pole enam teinud, aga Marceliga(vanem perepoeg, 15 aastane) ikka väikest Grand Prix-d hüppab. Mis ma öelda tahan, on see, et hobuste eest hästi hoolitsedes püsivad nad vormis kaua-kaua! Minu eelmine ülemus Hispaaniast rääkis, kuidas tema oma parimaga hobusega tegi viimase Grand Prix kui hobune oli 23 aastane, oli olnud puhas sõit ja siis otsustatigi, et nüüd on aeg pensioniks:) Hoolitsege oma hobuste eest!
Teisest otsast räägiks noortest hobustest. Täna sõitsin üle pika aja 3 aastastega, pole jaksu olnud nendega viimasel ajal palju tegeleda, nii palju teisi hobuseid on sõita...Täna leidsin aega, ülemus tuli mulle appi ka, neil nii vähe seljas käidud, et hetkel on vaja hoida alguses ja mõned ringid kordel enne kui lahtiselt lähen. Ühega tegin esimest korda seljas galoppi:) Nii tubli oli! Hästi uhke olin enda üle:D Need kaks 3 aastast on minu esimesed päris algusest alustatud hobused. Õpetasin neid kordel käima ja nüüd siis vaikselt sõidan. Kuna nad on minu esimesed, siis ega ma ise ka väga ei oska ja õpin koos nendega. Tundub, et tuleb enam-vähem välja:) Ülemus oli küll hästi rahul vaatepildiga. Aga tegelikult on mu hobud lihtsalt niii tublid! 4 aastased lähevad ka väga hästi. Täna Marcel hüppas väikese Heartbreakeriga, olen teda varemgi siin maininud, noo on vinge loom, mis ma muud oskan öelda...Marcel kiitis natuke mind ka, et on mõnus sõita:) Lisaks mõne hüppepildi, kui oleks. Kahjuks ei ole. Aga üritan selle vea parandada!
Tervitustega,
Karin
pühapäev, 14. november 2010
reede, 12. november 2010
Jätkuvalt Saksamaal.
Ma ei hakka teile rääkima, millised mu hobused trennides olnud on. No kes viitsib lugeda sellest, kas mul üks või teine hobune oli säärte vahel, kas ikka reageeris mõlemalt poolelt võrdselt ja kas ikka oli kõik õigesti ja hobu tubli. Nii ära on tüütanud ainult sellisest asjadest lugemine. Mitte, et ma ise koguaeg selliseid kokkuvõtteid teinud pole...Ja üleüldse kas on olemas selline asi nagu ÕIGESTI ratsutamine ja ÕIGES raamis olev hobune? Minu meelest ei ole. Minu jaoks on kõik õige sinnamaani, kus hobusele ei tehta haiget ja koostööd tehakse valutult. Ja istak- minu meelest ei ole olemas õiget istakut, see on ju nii suhteline. Tuleb meelde, et isegi minu koolisõidu treener Eesti aegadest ütles kunagi, et istuda tuleb nii nagu olukord nõuab. Ja see kuidas sa sõidad. Ei saa ju kõigile sama stiil sobida. Mõni hobune tundlikum, mõni vähem. Minu sõidustiil on ilmselt normaalses mõistes vale. Aga mulle just nii sobib ja minu hobused toimivad ka. Ja minu hobuseid ei tea, mis on valu. Ja ometi, tuleb Marcel nädalalõppudel korjab hobused auto peale, sõidab võistlustele ja tuleb sealt tagasi hiilgavate tulemustega. Noo milleks ma pean siis kõiki suksusid tagant pressima ja eest ikka kontakti hoidma? Ma nüüd ei teagi, miks ma sellest kirjutan. Vist sellepärast, et teilegi meelde tuletada- pole olemas õiget, täpselt nii kaua kui koostöö saavutatakse valutult.
Räägin vahelduseks muudest asjadest. Täna arutaks teemal välismaale kolimine. Alustuseks ütleks, et kõik, kes te kahtlete, kas saab hakkama jms. kuid tahaks nagu minna, siis ütlen mina- tuleb minna ja maailma avastada! Hakkama saab alati ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Need kogemused, mis tulevad võõras keskkonnas elades, on asendamatud. Olen kindel, et umbes pooled pöörduvad tagasi kodumaale, samal ajal kui teine pool leiab, et tagasi minna enam ei taha(mina olen üks neist). Olen otsustanud oma elu veeta kuskil mujal ja mitte Eestis. Ma ei ütle, et ma kunagi tagasi ei tule. Elus kehtib ikka reegel: never say never. Aga tuginedes praegustele plaanidele, ma tagasi ei tule. Samal ajal ei ole ma veel kindel, kus veedan oma ülejäänud elu. Proovin ja katsetan Marokot, annan endast kõik, et elu seal toimima saada. Aga tegu siiski araabiamaaga ja ühele blondile Euroopa neiule on see üks suur väljakutse. Kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada!? Hoime nüüd kõik mulle pöialt, et hästi läheks! Siinkohal, olen ma siin blogis elu araabias kirjeldanud? Vist mitte. On huvilisi, kes lähemalt teada sooviksid?
Väsimus tuli peale ja mõtted jooksid kokku. Ehk lähiajal kirjutan jälle. Teie aga andke mulle teada, millest lugeda tahaks. Kas trennidest või pigem eluolust siin pool sood?
Tervitustega,
Õnnelik Rändur
Ma ei hakka teile rääkima, millised mu hobused trennides olnud on. No kes viitsib lugeda sellest, kas mul üks või teine hobune oli säärte vahel, kas ikka reageeris mõlemalt poolelt võrdselt ja kas ikka oli kõik õigesti ja hobu tubli. Nii ära on tüütanud ainult sellisest asjadest lugemine. Mitte, et ma ise koguaeg selliseid kokkuvõtteid teinud pole...Ja üleüldse kas on olemas selline asi nagu ÕIGESTI ratsutamine ja ÕIGES raamis olev hobune? Minu meelest ei ole. Minu jaoks on kõik õige sinnamaani, kus hobusele ei tehta haiget ja koostööd tehakse valutult. Ja istak- minu meelest ei ole olemas õiget istakut, see on ju nii suhteline. Tuleb meelde, et isegi minu koolisõidu treener Eesti aegadest ütles kunagi, et istuda tuleb nii nagu olukord nõuab. Ja see kuidas sa sõidad. Ei saa ju kõigile sama stiil sobida. Mõni hobune tundlikum, mõni vähem. Minu sõidustiil on ilmselt normaalses mõistes vale. Aga mulle just nii sobib ja minu hobused toimivad ka. Ja minu hobuseid ei tea, mis on valu. Ja ometi, tuleb Marcel nädalalõppudel korjab hobused auto peale, sõidab võistlustele ja tuleb sealt tagasi hiilgavate tulemustega. Noo milleks ma pean siis kõiki suksusid tagant pressima ja eest ikka kontakti hoidma? Ma nüüd ei teagi, miks ma sellest kirjutan. Vist sellepärast, et teilegi meelde tuletada- pole olemas õiget, täpselt nii kaua kui koostöö saavutatakse valutult.
Räägin vahelduseks muudest asjadest. Täna arutaks teemal välismaale kolimine. Alustuseks ütleks, et kõik, kes te kahtlete, kas saab hakkama jms. kuid tahaks nagu minna, siis ütlen mina- tuleb minna ja maailma avastada! Hakkama saab alati ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Need kogemused, mis tulevad võõras keskkonnas elades, on asendamatud. Olen kindel, et umbes pooled pöörduvad tagasi kodumaale, samal ajal kui teine pool leiab, et tagasi minna enam ei taha(mina olen üks neist). Olen otsustanud oma elu veeta kuskil mujal ja mitte Eestis. Ma ei ütle, et ma kunagi tagasi ei tule. Elus kehtib ikka reegel: never say never. Aga tuginedes praegustele plaanidele, ma tagasi ei tule. Samal ajal ei ole ma veel kindel, kus veedan oma ülejäänud elu. Proovin ja katsetan Marokot, annan endast kõik, et elu seal toimima saada. Aga tegu siiski araabiamaaga ja ühele blondile Euroopa neiule on see üks suur väljakutse. Kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada!? Hoime nüüd kõik mulle pöialt, et hästi läheks! Siinkohal, olen ma siin blogis elu araabias kirjeldanud? Vist mitte. On huvilisi, kes lähemalt teada sooviksid?
Väsimus tuli peale ja mõtted jooksid kokku. Ehk lähiajal kirjutan jälle. Teie aga andke mulle teada, millest lugeda tahaks. Kas trennidest või pigem eluolust siin pool sood?
Tervitustega,
Õnnelik Rändur
laupäev, 6. november 2010
Ikka Saksamaa lainel.
Kui ma eelmises postituses ei maininud, siis jään Saksamaale kuni novembri lõpuni. 1.dets on lend tagasi Marokosse. Ma ei jõua ära oodata! Detsembri keskel tulen veel Eestisse ka, ajan viimased asjad korda ja siis lõplikult ja päriseks Marokosse:)
Ma ei tahaks hobustest rääkida, aga midagi muud mu elus hetkel pole. Väga masendavalt igav, seega viimane nädal on mulle füüsiliselt raske olnud, tallimehel on puhkus 8 päeva ehk siis sel ajal pean mina bokse tegema ja minu enda töö ka ehk sõitmine vähemalt 7 hobust päevas.Ei ole just kerge teha 11 boksi, hobuseid koplitesse tassida, karuselli panna+kogu teki jama pügatud hobustega ja siis sõita kah veel kõiki:D Ja minul ei ole ühtegi vaba päeva, juba üle 3 kuu pole olnud. Kus on õiglus, ah? Tallimehel on iga nädal 1 päev ja nüüd peesitab 8 päeva ja mina? Mitte midagi. Mis ma kurdan, 3 nädalat veel ja siis puhkan 4 kuu eest korraga:D Hobused on head. Välja toon kaks looma, üks nelja aastane (vanaisa Heartbreaker), kes on tõesti ülivinge ja lendab ikka nii, et vähe pole. Täna Marcel hüppas esimest korda vähe kõrgemat parkuuri tegema, muidu ikka ainult kuni 90cm, aga täna kuni 115cm kindlasti, üks okser oli vist lausa 120cm. Oh sa vana! Ma pean ausalt ütlema, et tegu on ühe parima hobusega, keda ma olen näinud. Ja näinud olen ma ikka väga häid hobuseid. Ma võrdleks seda nelja aastast hobusega, kelle mu eelmine ülemus müüs 500 000 euroga. Lisan video ka sellest poole milli euro hobusest http://www.youtube.com/watch?v=ONDCIbDSw2o see veel miski pisike parkuur;)
Teise hobusena tooks välja Carolina, 10 aastane mära, temaga hakkasin sõitma umbes 2 nädalat tagasi. Muidu on täitsa okei sõita, aga meeletult kippus käe peal istuma, täna esimest korda oli päris okei, peaaegu hoidis oma peakest ise üleval. Ja kus on taguots hobusel, juudas!:D Kui me selle taguotsa veel korralikult tööle saame, siis hüppab küll üle mägede, praegu hüppab ilma seda kasutamata 145cm parkuuri:)) Olgu öeldud, et 5 hobust on meil hetkel 140-150cm tasemel. Järgmine nädal tulevad kaks samal tasemel hobust juurde. Seega 7 hobust GP tasemel, pole paha. Marcel(perepoeg, 15 aastane), tal on ikka väga vedanud, et vanemad toetavad ja ise ka sõidavad, talle on tõesti kõik võimalused loodud, et saada väga heaks sõitjaks, noo millisele teisele 15 aastasele ostetakse kokku 7 GP hobust?:D Ei, tegelikult on ta väga tubli, 145cm parkuuriga saab juba väga kenasti hakkama, ükskõik, mis hobusega. Ainus jama on, et talle ainult hüpata meeldibki, niisama sõita ta ei viitsi, seega nädala sees sõidan mina tema hobuseid ja siis nädalavahetusel tema võistleb:D:D Aga tubli on ta ikka ja oma vanuse kohta väga täiskasvanud. Muud nagu polegi.
Tervitustega,
Karin
Kui ma eelmises postituses ei maininud, siis jään Saksamaale kuni novembri lõpuni. 1.dets on lend tagasi Marokosse. Ma ei jõua ära oodata! Detsembri keskel tulen veel Eestisse ka, ajan viimased asjad korda ja siis lõplikult ja päriseks Marokosse:)
Ma ei tahaks hobustest rääkida, aga midagi muud mu elus hetkel pole. Väga masendavalt igav, seega viimane nädal on mulle füüsiliselt raske olnud, tallimehel on puhkus 8 päeva ehk siis sel ajal pean mina bokse tegema ja minu enda töö ka ehk sõitmine vähemalt 7 hobust päevas.Ei ole just kerge teha 11 boksi, hobuseid koplitesse tassida, karuselli panna+kogu teki jama pügatud hobustega ja siis sõita kah veel kõiki:D Ja minul ei ole ühtegi vaba päeva, juba üle 3 kuu pole olnud. Kus on õiglus, ah? Tallimehel on iga nädal 1 päev ja nüüd peesitab 8 päeva ja mina? Mitte midagi. Mis ma kurdan, 3 nädalat veel ja siis puhkan 4 kuu eest korraga:D Hobused on head. Välja toon kaks looma, üks nelja aastane (vanaisa Heartbreaker), kes on tõesti ülivinge ja lendab ikka nii, et vähe pole. Täna Marcel hüppas esimest korda vähe kõrgemat parkuuri tegema, muidu ikka ainult kuni 90cm, aga täna kuni 115cm kindlasti, üks okser oli vist lausa 120cm. Oh sa vana! Ma pean ausalt ütlema, et tegu on ühe parima hobusega, keda ma olen näinud. Ja näinud olen ma ikka väga häid hobuseid. Ma võrdleks seda nelja aastast hobusega, kelle mu eelmine ülemus müüs 500 000 euroga. Lisan video ka sellest poole milli euro hobusest http://www.youtube.com/watch?v=ONDCIbDSw2o see veel miski pisike parkuur;)
Teise hobusena tooks välja Carolina, 10 aastane mära, temaga hakkasin sõitma umbes 2 nädalat tagasi. Muidu on täitsa okei sõita, aga meeletult kippus käe peal istuma, täna esimest korda oli päris okei, peaaegu hoidis oma peakest ise üleval. Ja kus on taguots hobusel, juudas!:D Kui me selle taguotsa veel korralikult tööle saame, siis hüppab küll üle mägede, praegu hüppab ilma seda kasutamata 145cm parkuuri:)) Olgu öeldud, et 5 hobust on meil hetkel 140-150cm tasemel. Järgmine nädal tulevad kaks samal tasemel hobust juurde. Seega 7 hobust GP tasemel, pole paha. Marcel(perepoeg, 15 aastane), tal on ikka väga vedanud, et vanemad toetavad ja ise ka sõidavad, talle on tõesti kõik võimalused loodud, et saada väga heaks sõitjaks, noo millisele teisele 15 aastasele ostetakse kokku 7 GP hobust?:D Ei, tegelikult on ta väga tubli, 145cm parkuuriga saab juba väga kenasti hakkama, ükskõik, mis hobusega. Ainus jama on, et talle ainult hüpata meeldibki, niisama sõita ta ei viitsi, seega nädala sees sõidan mina tema hobuseid ja siis nädalavahetusel tema võistleb:D:D Aga tubli on ta ikka ja oma vanuse kohta väga täiskasvanud. Muud nagu polegi.
Tervitustega,
Karin
Tellimine:
Postitused (Atom)