Jätkuvalt Saksamaal.

Ma ei hakka teile rääkima, millised mu hobused trennides olnud on. No kes viitsib lugeda sellest, kas mul üks või teine hobune oli säärte vahel, kas ikka reageeris mõlemalt poolelt võrdselt ja kas ikka oli kõik õigesti ja hobu tubli. Nii ära on tüütanud ainult sellisest asjadest lugemine. Mitte, et ma ise koguaeg selliseid kokkuvõtteid teinud pole...Ja üleüldse kas on olemas selline asi nagu ÕIGESTI ratsutamine ja ÕIGES raamis olev hobune? Minu meelest ei ole. Minu jaoks on kõik õige sinnamaani, kus hobusele ei tehta haiget ja koostööd tehakse valutult. Ja istak- minu meelest ei ole olemas õiget istakut, see on ju nii suhteline. Tuleb meelde, et isegi minu koolisõidu treener Eesti aegadest ütles kunagi, et istuda tuleb nii nagu olukord nõuab. Ja see kuidas sa sõidad. Ei saa ju kõigile sama stiil sobida. Mõni hobune tundlikum, mõni vähem. Minu sõidustiil on ilmselt normaalses mõistes vale. Aga mulle just nii sobib ja minu hobused toimivad ka. Ja minu hobuseid ei tea, mis on valu. Ja ometi, tuleb Marcel nädalalõppudel korjab hobused auto peale, sõidab võistlustele ja tuleb sealt tagasi hiilgavate tulemustega. Noo milleks ma pean siis kõiki suksusid tagant pressima ja eest ikka kontakti hoidma? Ma nüüd ei teagi, miks ma sellest kirjutan. Vist sellepärast, et teilegi meelde tuletada- pole olemas õiget, täpselt nii kaua kui koostöö saavutatakse valutult.
Räägin vahelduseks muudest asjadest. Täna arutaks teemal välismaale kolimine. Alustuseks ütleks, et kõik, kes te kahtlete, kas saab hakkama jms. kuid tahaks nagu minna, siis ütlen mina- tuleb minna ja maailma avastada! Hakkama saab alati ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Need kogemused, mis tulevad võõras keskkonnas elades, on asendamatud. Olen kindel, et umbes pooled pöörduvad tagasi kodumaale, samal ajal kui teine pool leiab, et tagasi minna enam ei taha(mina olen üks neist). Olen otsustanud oma elu veeta kuskil mujal ja mitte Eestis. Ma ei ütle, et ma kunagi tagasi ei tule. Elus kehtib ikka reegel: never say never. Aga tuginedes praegustele plaanidele, ma tagasi ei tule. Samal ajal ei ole ma veel kindel, kus veedan oma ülejäänud elu. Proovin ja katsetan Marokot, annan endast kõik, et elu seal toimima saada. Aga tegu siiski araabiamaaga ja ühele blondile Euroopa neiule on see üks suur väljakutse. Kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada!? Hoime nüüd kõik mulle pöialt, et hästi läheks! Siinkohal, olen ma siin blogis elu araabias kirjeldanud? Vist mitte. On huvilisi, kes lähemalt teada sooviksid?
Väsimus tuli peale ja mõtted jooksid kokku. Ehk lähiajal kirjutan jälle. Teie aga andke mulle teada, millest lugeda tahaks. Kas trennidest või pigem eluolust siin pool sood?

Tervitustega,
Õnnelik Rändur