Uued tuuled

Minu elus puhuvad uued tuuled, kohe ei teagi kust alustada. Igaljuhul saab minust Hispaania elanik ja seda juba alates järgmisest reedest. Juuni alguses tulen veel ühte eksamit tegema ja ARK'i pean sõitu ka minema ja siis vaatan, kas lähen kaheks nädalaks jälle Hispaaniasse ja tulen lõpetamiseks või olen pm terve juuni veel Eestis ja siis 22. juuni lähen ja jään. Praegu ma oma otsust ei kahetse, ma lausa ootan minekut, poleks uskunud, et ma suudan asja nii rahulikult võtta. Noh, võib-olla pole kõik veel päris kohale jõudnud, asi käis liiga ruttu. Oma tulevase tööandjaga olen päris palju suhelnud ja tegelikult tundub väga normaalne inimene, väga arvestav ja vastutulelik. Mul oli päris suur jama lennupiletitega, ajad ei klappinud jne. ja ta oli vabalt nõus need ära vahetama ja peale maksma, peaasi, et kõik korda saaks:) Sama asi oli hobuse kaasa võtmisega, temayardandgroomi'i ankeedis oli, et hobuse kaasa võtmine pole võimalik, aga mina rääkisin ta ilusti ära, niiet suure tõenäosusega saab ka Täpsust Hispaania elanik. Mõtlema peab ainult transpordi peale, kuidas kõige mõtekam ja soodsam on. Ailel tuli päris hea idee, vaatame kuidas suudame selle ellu viia:) Muide ega teist keegi endale mõnda iludust Hispaaniast saada ei tahaks? Mõnda lipitzat või midagi?;) Kuna treiku tuleks muidu üksi tagasi, siis saaks kaks looma peale võtta küll.
Blanxile otsin jätkuvalt sõitjat, tahtjaid on igasuguseid, aga sorry igasugustele ma Blanxi küll ei anna:) Tema uus sõitja peab olema väga hea, ma ei eelda, et ta peab olema super hea sõitja, aga ta peab tõesti armastama hobuseid ja tahtma saavutada ideaalset koostööd ja harmooniat, ilma selleta Blankat tööle küll ei saa. Kusjuures praegu ma isegi suudan täitsa taluda mõtet, et keegi teine hakkab temaga sõitma, minu tibuga hakkab keegi teine sõitma...ma küll ei kujuta seda ette, aga ma peaaegu suudan vähemalt seda mõtet taluda. Küsimus on ainult, kui kauaks. Sellega seoses mul tuleb meelde, kui ma olin Iirimaal ja ma sain teada, mis Blanxiga juhtus(see oli siis kui tal koplivärav sabasse kinni jäi ja ta koos sellega Hüürust Laagrisse jooksis, konkreetselt suurel autoteel, üle raudtee jne.) , mind valdas selline paanika, et ise ka ei usu, sest ma ei saanud kohe täpselt teada, et kas ta üldse terveks ja ellu jäi. Video sellest siin: http://www.youtube.com/watch?v=ZHSXcH-7kwY&feature=channel_page õnneks läks kõik hästi, ainult mõned päevad ta ei liikunud eriti, põrutas asfaldil joostes jalad korralikult ära, raudu ka polnud, sest tal oli sel ajal siiski puhkus. Ilmselt uue sõitjaga tekib mingi sarnane olukord, nii kui ma kuulen või näen, et neil on probleemid, siis ma ei suuda enam rahulik olla, aga ma üritan, sest ma tean, et ma ei tohi temaga seonduvaid asju enam nii südamesse võtta.
Ma tean, et minule kui sõitjale oli see otsus õige(minna Hispaaniasse), sest tõesti tingimused on seal head. Päris normaalne palk, elamine, auto kasutus, hobuse majutus jne. jne. lisaks saan sõita igapäevaselt ühe mära, pidi super hobune olema, aga eks see paistab, kuigi ma olen päris kindel, et ta ongi hea hobune:) Saan trenni healt sõitjat, käia suurtel võistlustel kaasas ja üleüldse näha ratsaspordi telgitaguseid. Elame-näeme! Kindlasti ma hakkan blogi kirjutama ka Hispaanias, niiet kui on huvi, saab lugeda ka minust elust seal.