Pea tühjendus, lasen lihtsalt mõtted välja:)

Ma pean langetama otsuse, varem või hiljem. See ei peagi olema konkreetselt Hispaania kohta, vaid üldiselt, mis saab minust peale kooli lõpetamist? Jään Eestisse? Lähen välismaale? Lähen tööle? Lähen kooli? Suudan ma kõik maha jätta? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea...Hetkel ei oska ma vastata ühelegi küsimusele, kuid lõpetamiseni on alla kahe kuu ja selleks ajaks peaks asi selge olema...Raske on see elluastumine:D Nii palju küsimusi, nii palju lahtiseid otsi.
Aga konkreetselt Hispaaniast. Minna või ei? See on põhiküsimus, mis mul peas tiirleb, ma tean, et tuleb ja juba on ka teisi pakkumisi, aga see Hispaania oma on tegelikult neist parim. See onu on küll natuke karmi stiiliga jne. kuid õppida oleks temalt ju siiski? Põhiargument on see, et ma saaks ka tema loomi sõita ja ühe endale igapäevaseks treenimiseks ja kui hästi läheb, ka võistlemiseks. Positiivse poole pealt veel, et koht on super, kliima on über ja tööd peaks ka päris normaalses koguses olema, ei tohiks juhtuda, et ma õhtuks laip olen ja kell 9 voodisse poen, nagu juhtus Iirimaal. Sest seal mul oleks groomida ainult 4 looma ja sõita 1-2 päevas, ülejäänud aja oleks suht lebo:P Iirimaal mul oli 10 looma groomida ja neist sõita 4-5, vot see käis kohati üle jõu, ma olin täiesti üksi ka st ainus groom tallis. Palk oli ka Hispaania pakkumises enam-vähem, mitte super, aga päris korralik. Negatiivsena tooks välja just selle, et sõitja tundub karmikäeline ja äkki hakkab mullegi külge? :S Ja loomulikult selle, et minust jääks maha Blanx, just nüüd kui ta on ÜLIHEA. Tegelikult ma hakkasin mõtlema, et aga äkki....äkki on Anne siiski mingi imenipiga nõus ta mulle kaasa andma, kasvõi ainult suveks. Sel juhul ma läheks kasvõi teise maailma otsa, kohe. Noo okei, koolilõpu ootaks ära:D
Ausalt öeldes ma ei kujutaks kedagi teist Blanxi seljas ette, kohanemine nii Blankale kui uuele sõitjale oleks väga karm(tegu on siiski totaalselt ühe inimese hobusega, ta kiindub täielikult, aga see võtab aega ja kaua), samas ma ei saaks oodata, et Anne jätab ta peale minu ära minekut koplisse ,,pensionile,, , muti alles 11, mis pensionist me räägime, seega peaks ta kindlasti edasi sõidus käima, juba hobuse heaolu pärast. Aga uuele sõitjale ta anda? Ei! Blankas on minu hing, minu süda, minu energia. Ma lihtsalt ei suudaks teda jätta...veel vähem tedmises, et keegi uus hakkab temaga sõitma ja neid ootab alguses ees sama konarlik tee, nagu oli minul temaga. See teadmine näriks mul hinge seest. Ja siis ma mõtlesingi, et mida teha, sest iseenesest ma tahaks minna välismaale, saada kogemusi suurtelt sõitjatelt, panna ennast proovile jne. Anne on ka hetkel meiega väga rahul, kui ma ilusti küsiks ja paluks ja räägiks, milleks see hea oleks, äkki ta oleks nõus kasvõi mingiks ajaks ta kaasa andma? See on küll väga utoopiline, kuid pisike võimlus ju siiski on. Võib ju juhtuda, et meil hakkaks väga hästi minema ja siis ma võiks tagasi Eestisse tulla üliüliülisuper hobusega.
Teine võimalus, mida ma näeks Blankaga, oleks tema ära paaritamine, temast ju siiani pole ühtegi varssa, aga kui leiaks vinge issi, tuleks sealt kindlasti ka väga vinge laps:) Probleem seisneb nimelt selles, et me oleme korduvalt üritanud(ainult kunstnikult, mitte naturaali). Mõned aastad tagasi, kui Palladium veel elas, proovisime temast tiineks saada, 3 korda seemendati, aga ei midagi...Ja ta on juba 11, esimese varsa jaoks võib juba hilja olla? Ühesõnaga ka see variant ei oleks väga hea, sest isegi kui ta jääks tiineks, oleks risk olemas, juba vanuse tõttu, pluss muud asjad.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Aga kas ma peaks ehk temast lahti laskma ja vaatama, mida muud elul mulle pakkuda on? See oleks küll raskeim asi, mida ma oma elus teinud olen, kuid...oleks see õige? Oleks see ka siis õige, kui ma tunnen, et see on totaalselt vale(temast lahti laskmine) ? Kõige ideaalsem variant oleks, kui ma saaks Blanka kaasa võtta ja minna, ma ei kahtleks hetkegi, mitte sekunditki. Aga kui see pole võimalik, tasub mul siiski minna? Või prooviks Eestisse jääda, kooli minna ja rõõmasalt edasi sõita Blanxiga, samal ajal teades, et päris tipphobust temast ei saa(Või kurat seda teab? Ka see on küsimus, et kui kaugele ma suudaks temaga minna?) ja kuskil välismaal mul oleks paremad tingimused pürgimaks kõrgemale. Kõige rohkem ma tegelikult kardangi, et kui ma jään Eestisse, sõidan edasi Blanxiga, jah ta võib alati super hea olla, siis sellest ei piisa, lõppkokkuvõttes ma jääks lihtsalt harrastajaks. Aga see ei ole ju see, mida ma tahan. Kaugeltki mitte, ma tahan, et hobused/ratsutamine ja ratsaSPORT oleks minu elu: see, mille nimel ma hommikul silmad lahti teen ja õhtul sulen, et hommikul oleks taas jaksu edasi minna. Miks peab see kõik on kuratlikult keeruline olema? Miks???