Täna oli mu esimene täis tööpäev. Pidi olema isegi kõige tegusam(võistlused olid, sõitsin ise ka jne.) aga tühjagi, ikka lõpetasin kella kolmeks:D Sellega ajaga ma jõudsin kõike teha ja vahepeal ikka ei olnud teha enam midagi. Ma arvan, et kokku paar tundi ma küll passisin niisama, väga hea mulle:D Hommikul oli siis selline tavaline värk, söögid, boksid, pinded maha, jalad pesta ja oligi.
Mingil hetkel tuli Alberto ka talli siis mu sõit juba algaski. Ma ei saa aru, miks on alati nii, et alguses on mul nii palju aega ja mulle tundub, et ma võiks romaani enne valmis kirjutada, kui aeg on midagi tegema hakata(loe hobune valmis ja ennast korda) ja lõppkokkuvõttes on mul ülikiire, nagu tänagi, minuni oli 3 sõitjat ja ma olin tallis alles:D Eestis on mul ka mitu korda nii olnud, kõige ekstreemsem oli Toris kunagi, ma olin hobusega alles treiku juures kui mind starti kutsuti:P Ja ma lisan, et Alberto omadega oli jälle hullult aega, vaesekesed pidid pool tundi varustusega seisma.
Igaljuhul mingi valemiga ma starti siiski jõudsin, suure ime läbi oli isegi rada meeles(kordagi ei saanud käia). Sõit oli JUBE, hobune lihtsalt tassis mind üle tõkete, lihtsalt tassis, üldse ei vastanud mulle ja ei lasknud sammu klapidada, kusjuures ise ka ei valinud:D Ja siis 9-nda peal ei klappinud enam üldse samm ja ta lihtsalt ei saanud seda hüpata, peale seda katkestasin, uuesti ei läinud, sest mida ma sõidan hobusega, kes ÜLDSE ei vasta ühestki otsast. Soojendusplatsil läks Alberto ise selga ja pärast ta ütles, et ta ei olnudki enne sõitnud selle loomaga ja tõesti on kehv ja täiesti tuim, et isegi temal oli suuri probleeme tema kontrollimisega, kusjuures hobusel olid olümpiad suus, kohe algusest peale. Peale seda, kui Alberto ise sõitsis, ütles, et ma läheks ja paneks talle beljaamad suhu ja siis sõidame natuke veel ja paneme ta korda. Panin beljaamad hobusele(suure vastumeelega) ja läksime uuesti, totaalselt teine hobune oli, kahe sõrmega oli vaja sõita:P Lõpuks ma leppisin, et siin käibki kõik karmilt ja lõppudelõpuks on ju parem kui ma sõidan beljaamadega ja ei pea teda eest kiskuma, kui sõidan olümpiatega ja pean ikka väga palju teda eest hoidma, et sõitmine üleüldse võimalik oleks. Hüppasime lühikese krossiraja ja lõpetasime ära, hobune oli hea. Alberto ütles, et nüüd ta võtab endale suureks ülesandeks minust hea sõitja teha, rahvusvahelise sõitja:D :D
Muidu tal endal läks hästi, 135cm rada oli Ramonaga puhas ja teine koht, teise hobusega tuli üks maha.
Homme pidin jälle hüppama ja järgmine nädal lähme variant 1) Portugali horse show'le või siis mingi koht Hispaanias. Kui Hispaaniasse jääme, siis saan ise ka võistleda:)