PS. ENNE TASUB EELMINE POSTITUS LÄBI LUGEDA:)

Nii tänasest siis ka...Ütleme nii, et tööd on mul vähe, elan nagu kuninganna ja selle kõige eest veel makstakse ka, mida veel tahta?:D
Hommikul mul lasti kaua magada, siis sõime ja läksime talli. Alberto näitas oma varustuse ära ja siis panin mõlemad hobused valmis, tema põhilooma Ramona ja siis enda jaoks kellegi, kujutate ette, ma avastasin, et ma isegi ei tea selle mära nime:D Okei. Hobused said valmis ja läksime sõitma, esimeste sekunditega sain aru, et tegu pole mingi harrastusloomaga. Noojaa tuligi välja, et see mära, kes mul nüüd sõitma on, on 140cm parkuuri hobune ja võitnud palju sellised parkuure...Ja ta anti lihtsalt niisama mulle sõita. Niiiiice! Alberto rääkis mulle, kuidas ta tahab, et tema loomad sõitetud oleks, mõne asjaga ma küll hakkama ei saanud, aga õnneks ta oli kannatlik ja ütles, et küll ma hakkan saama, põhiasi oli see, et hästi väike volt ja koguaeg lükkad hobuse taguotsa välja, noo ega see taguots ei tahtnud väga välja minna:P Aga küll ma varsti saan kõigega hakkama, ta tegelikult oskas väga hästi asjad lahti seletada, Pessoa käe alt siiski:) Aga see mära on hea, oi ta on hea! Ma polegi vist kunagi varem sõitnud hobusega, kellel oleks NII head allüürid. Galopis sa lihtsalt hõljud ja traav on üülipehme(to Aile, kujuta ette Täpist paljupalju paremaid allüüre, siis enam vähem jõuad sinnani, millised sellel märal on:D). Tegin prooviks mõned hüpped ka, noo need olid krossitõkked-minu suurim hirm, aga ma sain neist üle! Esimesena hüppasin mingit palki, siis oli okser palkidest ja lõpuks veel üks okser, mis oli päris suur ja lai, märal oli nagu siiralt savi, ainult minul oli mingi, et oumaigaadoumaigaad, ma saan surma:D Ja mära hüpe, hm....vägaväga tehniline, kaela sirutab superhästi ja üldse ta lihtsalt lendab:) Temaga lõpetasin ära, Alberto jäi veel Ramonaga sõitma, hüppas vist. Oma mära võtsin lahti, pesin ära, tegin kabjad korda ja panin ka varustuse ära, siis tuli Alberto tagasi, võtsin tal Ramona lahti ja järgmine valmis ning Ramona pessu. Samal ajal kui Alberto sõitis, üritasin muud asjad ära lõpetada, aga jh, mul on tõesti vähe tööd. Hommikul sööta 3 hobust, neil boksid teha, lõunajal sööta, Alberto jaoks valmis panna, ära pesta ja õhtusöök valmis panna ja KÕIK! Supervinge!
Aga kui Alberto oma viimasega(noh, tegelikult 2 ongi:D) tagasi tuli, siis ta teatas mulle, et MINA lähen homme võistlema. Mul oli nagu, et misasja, lolliks läksid? Aga ei, ma lähengi homme võistlema 110cm ja 120cm. Selles samal tallis on homme võistlused, iga laupäev on ja ta saadab mu homme sinna sõitma. 110cm lähen kindlasti ja kui see väga hästi läheb, siis sõidan ka 120cm. Ma igaksjuhuks ei maininud talle, et ma olen võistlustel ainult korra 120cm sõitnud:D Aga ma usun, et pole probleem, sest kamoon, mul on selline hobune all, et ma ei teagi kohe. Ma pean lihtsalt hästi kindel olema endas ja juhtima:D Nagu ma täna tundsin, siis ülejäänud töö teeb hobune ise ära, okei, ma ei kavatse päris nii ka sõita, aga point on selles, et pabistamiks pole küll põhjust, kui selline hobune all on. Ja sellest plaanist rääkis ka Alberto, et ta kavatseb minust rahvusvahelise sõitja teha. Hea nali:D Novembris ta tahaks Mehhikosse horse show'le minna ja mind ka sinna sõitma panna, 130cm muide...Täitsa lõpp lihtsalt. Kuidas on võimalik, et mul nii räigelt vedas ja sellisesse kohta sain??? Ma ausalt öeldes, et kahetse ÜLDSE, et otsustasin Blanxi jätta ja tulla. Kahju on loomulikult, ta on minu suuur sõber, aga...see on põhimõtteliselt ELUVÕIMALUS!