Aga teate mis? Mul on vägaväga tubli muti:) Täna järjekordselt oli Blanx hea, väga hea. Ennast tundsin ka päris hästi sadulas, ei tõmblenud seal enam eriti, ilmselt seetõttu oligi tüdruk hea, et mina andsin võimaluse hea olla ehk istusin ise ilusti jne. Kusjuures ükskõik, mis päeva ma oma blogist ei loeks, alati ma võin sealt lugeda, et Blanx oli jälle hea. NII SUPPER! Ma ei mäletagi enam millal ta viimati hea ei olnud:P Iga minut, mille ma veedan Blanka seljas või temaga tegeledes on alati kvaliteetaeg! Ilma Blankata ma poleks see, kes ma olen, tema on teinud minust parema inimese, ma lausa hakkan nutma seda kirjutades, ma JUMALDAN teda liiga palju. Ilma temata ei oleks minust midagi järgi, minu hinges valitseks tühjus, ma ei oska öelda, mis saab kui ma võtan vastu otsuse minna...välismaale ma ju ei saa Blankat kaasa võtta. Ma isegi ei julge mõelda, eelmisel suvel kui ma läksin, siis polnudki see nii raske, sest ma teadsin- ma tulen varsti tagasi. Aga nüüd...nüüd kui ma lähen, siis jäädavalt või vähemasti aastaks, kuidas ma selle üle elan, ma ei tea. Aga ma ju ei pea minema? Ei pea ju? Öelge keegi, et ei Karin, sa ei pea minema! Ma lõpetan nüüd halamise ja keskendun praegusele hetkele ehk siis sellele, et mul on Blanka ja ta on ideaalne ja on kevad ja mul saab kool läbi! Trennist ma täpsemalt kirjutama ei hakkagi( painded, ette-alla, edasi-tagasi jms.), minu tänase jutu mõte on selles, kui hea saab olla üks hobune ja sellest, et ilma temata ma ei kujutaks oma elu ette ning sellest, kui siiralt ma teda jumaldan.

Dom puhkas täna.