Ma ei teagi, kust või kuidas alustada. Ma alustan sellega, et ma olen totaalselt läbi, kurnatud. Ma isegi imestan, et ma siin teiega oma ,,muljeid,, jagada jõuan. Täna oli siis tagasisõidu päev peale kolme nädalat Toledos. Seal ju tegelikult oli väga tore, ma vist polegi jõudnud kirjutada, et pühapäeval minu 120cm oli 2 maas. Olin väga rahul. Esimene kord ja ise keerasin käkki. Aga mitte see pole põhjuseks minu kurnatusele. Ma ei tea, ma ei jõua pikka juttu kirjutada, kirjutan lühidalt. Läksin hobuseid tsekkima sõidu ajal ja mul mära oli treikus pikali maas, konkreetselt. Ei liigutanud ka. Peaga rippus veel päitsete küljes, kuigi oli vahel ka heinapallinöör, aga see ei olnud järgi andnud. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, järgi andes ta ehk oleks püsti saanud, samas ehk oleks just hullemini kukkunud teise looma jalgadesse vms. Esimese hooga kui ma seda pilti nägin, arvasin, et mära surnud, tõsiselt. Siis järgmine hetk tundus kõik ulmelise õudusunenäona ja järgmisel hetkel olin kindel(avastades, et ta siiski hingab), et tal jalaluu katki. Ma olin paanikas, šokiolukordades ma ei tea mida teha, pea on tühi, mingi valemiga ma siiski suutsin aru saada, et mul on vaja ta pea lahti saada. Sellega sain õnneks ruttu hakkama, ta polnud niivõrd tugevalt kinni. Ja siis ta rabeles natuke aega, aga sai püsti ja jalad isegi kandsid. Jalgadel olid päris korralikud haavad. Ma olin ikka veel kindel, et tal midagi katki(mõra, kuskilt kõõlus pooleks vms. ) üks jalg läks veel päris kiiresti paiste ka. Ja koduni oli veel 5 tundi...Ma olin paanikas. Ma olin üksi, juht ei jaganud mitte halli haisugi hobustest. Mul polnud treikus valuvaigistit, et märale süstida. Betole helistasin, tema ütles, et jäta mära nagu on ja sõitke koju. Seda me pm tegimegi, alguses käisin iga natukese aja tagant kontrollimas, kas seisab ikka püsti veel, seisis. Seisis koduni. Talli jõudes ootas mind ukse peal arst ja tema väitis peale vaatamist, et pole väga hullu, mõned augud jalas, aga midagi tõsist pole. Ma ei usknud teda. Ma olin ikka šokis. Tuimestas mära ära ja tohterdas, ütles, et tal pm nagu põletushaavad ja kahel jalal on 2 sügavamat haava, mille eest tuleb väga hoolt kanda, et põletikku ei tekiks. Nii kuri tädi oli:S Ma olin tõesti šokis ja väsinud ja siis ta karjus mu peale veel, et miks ma hobust eest hoida ei suuda, et rahunegu ma maha. Jah, ma kindlasti rahunen, kui vet.arst mu peale KARJUB. Ühesõnaga midagi väga tõsist siiski pole, mära jääb ellu. Teised loomad oli igatpidi tipp-topp ja ma rohkem ei jõua kirjutada, mul silmad vajuvad kinni.