Nii, aeg on blogitada jälle:)
Mis siis uut? Olen nüüd Sevillas. Jubedalt külm on:S Tulin reedel ja pidin külmakrambid saama(kas eesti keeles on selline sõna? :D). Õhtul sõitsin ka natuke ja noo loomulikult pani Beto mind kohe hüppama(selgituseks, ma pole 6 kuud ühtegi takistust ületanud(ma tegelikult valetan, 1x hüppasin risti)). Ja muidugi pidi selleks olema noor mära, kes paugutab nagu ma ei tea mis:D Beto pani mulle lausa 110cm ette, üle sain, aga Beto väitis, et ma olin nii lahti sadulast, et minu ja sadula vahel oli vähemalt meeter:D Noh, juhtub. Aga peale seda hüppamist otsustasin mitte võistlema minna, pidin eile minema, aga eiei. Natuke liiga vara. Eile hüppasin jälle, seekord Nanaga. Videot temast võite näha http://www.youtube.com/watch?v=1QtnRlVTw8M .Suht võimas tädi on. Nooruke alles, sel aastal 6. Aga ülikerge sõita, minule kui amatöörile täiesti ideaalne. Ratsastus on küll kohati väga auklik, aga harjutamine teeb meistriks;) Igaljuhul kui asi on hüppamises, siis Nana on käpp:D Ma võin seal seljas üks kõik mida jukerdada ja ta ikka hüppab ja päästab. Tubli mära, mis muud ma öelda oskan. Eile olid tõkked kuni 105cm, mis minu jaoks olid juba suuured. Mul on alati olnud mingi tobe probleem kõrgustega, absoluutselt enesekindlust ei ole, kui tõkked kõrgemaks lähevad. Ilmselt mängib selles oma osa Blanka ja tema tõrkumised. Aga see ei ole enam teema, ma ei sõida temaga enam ja tema ei hüppa enam. Punkt. Tagasi eilse juurde, parkuur oli vist puhas, ma väga ei mäleta, aga ma mäletan, et ilus ta ei olnud. Ma ei näinud mitmel tõkkel sammu ja siis tulid mingid konnahüpped. Kuid siiski, peale pool aastat ilma hüppamata oli esimese korra kohta täitsa talutav. Täna ma ei pidnud hüppama, pidin ainult ratsastama ja ma siis ratsastasingi, panin Nanale mõnud pehmed suulised ja libiseva, et oleks lihtsam nii mulle kui märale. Kui olin umbes 20 minutit teda töötanud ja ta juba täitsa hea oli, sirutas ette-alla ja hoidis eest head kontakti, siis tuli Beto, et noh lähme hüppama siis...Ega mina vaidlema ei hakanud. Tulin alguses pisikest lattaeda soojenduseks ja siis pauhh, pani Beto mulle 120cm lattaia ette. Aga üle sain ja ei olnudki erilist hirmu, et kõrge vms. Veel mõned soojendushüpped ja siis tulin mõned parkuurid ka. Viimane parkuur oligi 120cm ringis, mõned natuke alla ja üks okser 125cm. Tundsin ennast paremini kui eile ja üldiselt klappis ka samm paremini, kuid siiski mõnel tõkkel ei tulnud samm välja. Aga jällegi-harjutamine teeb meistriks. Nüüd ongi nii, et Nanaga sõidan ainult mina ja vahel, kui me teda võistlustele kaasa võtta ei saa ja ta koju jääb, siis üks koolisõitja-ja see on ainult positiivne. Järgmisel nädalal lähme Itaaliasse võistlema ja sinna suure tõenäosusega tuleb Nana kaasa:) Ja ma saan võistleda:) Jeei! Ilmselt lähen midagi pisikest, 100-110cm. Vaatame, kuidas kulgeb paar trenni enne võistlusi. Täna oli veel üks suur sündmus, Beto kauaootatud TIPPHOBUSED saabusid:D Kolm tükki lausa ja ega pole midagi öelda, täitsa kobedad. Kas just olümpiale ja MM-ile....Noo elame-näeme:D