TAGASI EESTIS (loetud päevad:) )

Ma tahan tagasi Hispaaniasse! Tahan, tahan, tahan tagasi! Aga õnneks on mul Eestis ainult loetud päevad veel ja siis saangi tagasi ja pikaks ajaks-jeeeeeei! Sest kes siis ikka Antartikaks elada tahaks:P
Koju jõudsin pühapäeva öösel, enne viite ja ärkasin pühapäeva hommikul pool 9 ja milleks?:D Selleks, et TALLI minna. Hüüru läksin Aile ja tema mingi sõbrannaga, kes pidi Domiga sõitma minema. Hüürus rääkisin Annega juttu, väga tore oli jälle üle pika aja:) Kui elamus vahetatud, läksime sõitma: mina Täpsuga ja Aile sõbranna Domiga, Aile oli jalamees:D Täpi oli katastroof sel päeval, okei mina olin, ma nõudsin talt liiga palju ja selle peale ta kakles loomulikult, sest ta noor hobune, kes ei oska MITTE MIDAGI ja siis mingi loll elajas tuleb ja hakkab nõudma asju, mida hobune ei oska, loomulikult läheb hobune segadusse ja närvi. Loll Karin... Pärast samal päeval sõitsin veel Blanxi, nii hea oli kodus olla(loe:Blanka sadulas). Ma ei jõudnud ära oodata, et ma jõuaks platsile ja saaks temaga hüpata...platsil ka vaatasin koguaeg kella, et enam-vähem 10-15 minutit soojendust saaks, nii hull tahtmine oli hüpata:D Hakkasin siis kõksima ja niii hea oli! Kuna ma sain väga palju enesekindlust Hispaanias(kes ei saaks 160cm hobusega?), siis see kandus ka Blanxile ja ta oli super, kui mina tegin pealesõidu korraliku, siis ta hüppas 100% . Tõstisin tõkked päris palju, mul pole väga ammu Blankaga olnud nii, et ma tahaks järjest kõrgemad hüpata, aga see päev oli, ma arvan, et ükski tõke polnud alla 110cm, pigem üle ja osad neist sellised kollid, mida ma polnud temaga kordagi hüpanud, sest ma arvasin, et ta raudselt tõrgub, aga sel päeval sain neist esimese korraga üle, mingit probleemi polnud:) Lõpuks panin ühe okseri mingi 130cm peale, sõitsin peale ja siis kaugelt juba vaatasin, et krt see siiski liiga kõrge ja võtsin voldile juba umbes 4 fuleed enne, niiet ma ei provotseerinud tõrget, lasin tõkke 3 auku alla ja tulin uuesti, ilusti hüppas:) Nüüd pühapäeval lähen võistlema ka ilmselt, 100cm ja 110cm, viimane kord, vahet pole mis saab:D Aga sel päeval trennis ma veendusin selles, et kogu värk oli minu enesekindluses ja selles, et ma ei osanud hobust enne tõket toetada, aidata tal õiget äratõuke kohta leida. Hea ratsanik suudaks Blanka kaugele viia, nüüd ma tean seda! Kahju, et ma varem selliste asjade peale ei tulnud, aga eks see on alati nii, et kui pole enam aega ja lõpp on käes, siis saavad paljud asjad selgeks, et miks ja milleks, aga pole hullu, elu läheb edasi. Esmaspäeval käisin Täpsuga Malle trennis, alguses sõitis Malle, ma tahtsin näha, et kuidas ta tema all on jne. pärast läksin ise selga ja koos Mallega oli asi palju parem, kui eelmisel päeval, Malle isegi ütles, et mul on istak palju paremaks läinud(hea tasakaal jm.) :) Seda oli hea kuulda! Hiljem käisin Heidi trenni Blanxiga vaatamas, tal oli ka Malle trenn, neil läheb ilusti, mitte küll super, aga siiski, hästi! Tublid tüdrukud, hetkeks proovisin ise ka, hoopis teistmoodi oli kui varem, aga mitte halb. Täna käisime Annega maastikul, mina Täpsuga ja tema Blanxiga, hea oli, Täps üritas vahepeal pukitama hakata, aga tegelikult on see positiivne, ta lõpuks saab aru, et ratsutamine polegi halb, vaid võib tegelikult lausa lõbus olla:D Ja ega muud huvitatavat polegi, tavaline Eesti värk:P
Hoidke siis pühapäevaks pöialt! Viimane kord-peab hästi minema!