Muudame blogipealkirja uuesti!

Hei!
Juhtunud on palju, olen mõelnud küll mitmeid kordi, et kirjutaks, aga alati on laiskuseuss minust võitu saanud.
Kõigepealt Taanist, seal oli väga hea. Inimesed toredad, hobused väga head, tall super jne. kuid siiski ostsustasin ma mitte sinna minna, kui keegi on huvitatatud sõitja/groomi/talli management'i kohast, andke märku!
Nüüdsest pesitsen mina Marokos, plaanin siia pikemalt jääda. Tagamaid, miks ma siia otsustasin tulla, ma pikemalt lahkama ei hakka, aga nagu arvata võite, on siin mängus minu kallim:) Olen vaikselt ka uuesti ratsutama hakanud, alguses võtsin endale lihtsalt puhkust hobustest, natuke väsinud olin kõigest sellest. Mõjus hästi! Nüüd on jälle tung sadulasse saada, eile sõitsin kolm hobust-oh kui hea oli! Ainus jama on selles, et kõik on niii ära hellitatud:D Hobused, kellega ma sõidan, on minu kallima venna hobused ja ta tõesti hellitab ja nunnutab neid liiga palju. Sõites on enamus, et kuule, sa häirid mind, get lost, mina tööd teha ei viitsi:D Aga tegelikult on väga vinged hobused, kaks tükki sõidavad 140cm, 8-sased alles, niiet aega on. Üks kuuene 130cm ja ülejäänud ka miskit 130-135 cm kanti. Ja tegelikult ma pidin ära mainima, et mul on nüüd oma groom. Oh kui hea on elu! Enne talli jõudmist helistan, et võiks esimese hobuse sadulasse panna ja voila, talli jõudes hobune ootab:) Lõpetan ühega, järgmine juba platsi kõrval valmis. Ulllalaa, kui mõnus!:D
Ja üldse, elu on suht hea:) Ja aina paremaks läheb!
Ps nüüdsest ma hakkan siia ka muud juttu kirjutama, mitte ainult hobusest, sest hobused pole enam kahjuks või õnneks, minu elukeskpunkt.
Peatse jälle kirjutamiseni!